JAAK ALLIK ⟩ Näitlejate streigil on mõtet vaid siis, kui see toimub ühiselt teiste kultuuritöötajatega

Jaak Allik Foto: Elmo Riig

Nii koalitsioonilepetes kui ka praktikas oli 2008. aastani kõrgema haridusega kultuuritöötajate alampalk (rõhutan: kõrgema haridusega) võrdsustatud kõrgema haridusega haridustöötajate alampalgaga. Et kultuuritöötajaid on haridustöötajatest suurusjärgu võrra vähem, oli see arukas ja õiglane. Siis alanud majanduskriisi tingimustes suutsid haridusministrid õpetajate palga tõusu tagada, kultuuriministrid aga kultuuritöötajate oma mitte. 2014. aastaks oli vahe kärisenud mitmesaja euroni.

Kultuuriminister aastatel 2015–2019 Indrek Saar suutis alampalka tõsta, sest see on ainus palganäitaja, millest ametnikud ja riigikogu liikmed aru saavad. See aga tähendas palgataseme ebaõiglast ühtlustamist kultuuriasutuste sees. Nüüd on vahe hakanud jälle kärisema ning sel aastal on õpetajate miinimumkuupalk 1820 ja näitlejatel 1600 eurot. Üle selle taseme saavad igas teatris palka vaid üksikud näitlejad. Kolmapäevasest Eesti Päevalehest võisime lugeda, et majanduslikult tulevad toime töötajad, kes teenivad 2011-eurost brutopalka – see ongi vastus küsimusele, milles näitlejate palgaprobleem seisneb.

Näitlejate streik oleks mõttekas üksnes siis, kui see toimuks ühiselt kõigi teiste kultuuritöötajatega ja seda toetaksid solidaarselt ka riigi suuremad ametiühingud. Nii kaugel meie rahva streigiteadvus veel kahjuks pole. Kultuuritöötajate üldstreik oleks end kultuuririigiks pidavale riigile muidugi häbiks, aga nagu nägime, ei lasknud Reformierakond end segada isegi õpetajate streigist.