Mis seob Viljandit, riigireetur Aleksei Dressenit ja Briti raskepommitajaid?

Viljandi on mitmel moel ajalooline linn. Kunagise hansalinnana ja ühe esimese, XIII sajandil Eestisse rajatud kivilinnuse asupaigana on ta olnud XX sajandil keskuseks ka Nõukogude relvajõudude kindralstaabi peavalitsuse 4. üksikule eriotstarbelisele brigaadile ehk paljuräägitud hübriidsõja osalisele, olles niiviisi külma sõja aegne Briti tuumarünnaku sihtmärk.

Esmalt terminitest.

Hübriidsõja meetodite sekka kuuluvad info- ja psühholoogiline mõjutustegevus, (poliitiline) santaaž, luuretegevus, küberrünnakud, kuritegevuse ärakasutamine vastase ühiskonna mõjutamiseks, majanduslik survestamine, eri- ja regulaarüksuste kasutamine, terrorism, radikaliseerimine, massirahutuste õhutamine ning aktivistide kaasamine, mille eesmärk on destabiliseerida ja naeruvääristada sihtriigi sisejulgeolekut ja olulisi riiklikke funktsioone.

2007. aasta kevadel sai Eestist maailmas esimene riik, mida tabasid süsteemsed, kolm nädalat kestnud küberrünnakud ja teised hübriidsõja osad. Venemaa Föderatsioonist lähtunud agressioonis ei kasutatud sõjalist jõudu, ent majanduslik ja diplomaatiline survestamine ning tänavarahutuste õhutamine ühes inforuumis levitatud info-psühholoogilise mõjutustegevusega päädisid 26. ja 27. aprillil Tallinna kesklinnas lõhkumise ja laamendamisega. Ehkki rahutused oli märksa leebemad kui Gruusia sõda 2008. aastal või Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimine 2014. aastal, olid linnaruumi kahjustused palju kõnekamad kui Kremli sekkumine näiteks USA 2016. aasta presidendivalimistesse või 2018. aasta taliolümpiamängudesse Lõuna-Koreas Pyeongchangis. Tagantjärele teame, et pronksiöö ettevalmistamises ja korraldamises osalesid samuti Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi peavalitsuse (GRU) ohvitserid.

Tuumamiinid Männimäel

​Viljandi eriotstarbeline brigaad liigitus hübriidsõja kontekstis luure- ja erioperatsioone läbiviivaks üksuseks. 1962. aastal moodustatud brigaadi ülesandeks oli kaugluure ja erioperatsioonide korraldamine sõjaajal Lääne-Euroopa riikide, näiteks Taani, Hollandi ja Lääne-Saksamaa tagalas. Samuti tegeles brigaadi sidepataljon Viljandis raadio- ja raadiotehnilise luurega, mis tähendab lihtsamalt öeldes, et võidi pealt kuulata vajalike inimeste telefonikõnesid.

Brigaadi garaažid Riia maantee ääres Foto: Sakala arhiiv

Riia maanteed pidi läks erisidekaabel Riiga. 1980. aastatel maksis uus sõiduauto 7000–8000 rubla, aga Viljandis asunud erivägedele eraldati sidepidamiseks auto, mis maksis umbes 500 000 rubla. Brigaadi koosseisus olid kolm luurepataljoni (3. pataljon asus Riias), erisidepataljon, mineerimisrood, erirelvarühm, autorood, materiaaltagamisrood (sõjaaegne koosseis umbes 1700, rahuaegne 200–300 meest). Brigaadile allus ka Riias asuv 330. üksik Spetsnazi salk. Luurebrigaadi staap, kasarmud, meditsiinipunkt, raamatukogu, autopark, õppeklassid ja laod asusid Viljandi kesklinnas Posti ja Jakobsoni tänava piirkonnas.

Tartus Raadi sõjaväelennuväljal asunud 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolgu üheks lahinguülesandeks oli ka Viljandis asunud 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi dessandi kindlustamine. Viljandi linnast väljas tegutses abimajand ja Välustes polügoon.

Brigaad kasutas automaate AKM-74 ja AKM-72, õppustel lasti eriväelastele mõeldud lühikeste AK-dega. 1980. aastate keskpaigas brigaadis teeninud Ahto Orle on Sakalale rääkinud, et relvade hulka kuulusid ka granaadiheitjad, öise optika ja summutiga automaadid ning tääk, mis nägi pealtnäha välja tavaline, ent millel oli üks peidetud võimalus: sellega sai tulistada ainult ühe padruni ja see oli mõeldud täägi omanikule. Kuuldavasti õpetati sõduritele paberite järgi ka sakslaste Leopardi tankiga sõitma.

Riia maanteel praeguse Selveri juures olev teejupp viis üksuse territooriumile. Seal paiknesid brigaadi laod, kus oli lõhkeainet ja relvastust 20 000 sõdurile. Ladudele olid vallid ümber ehitatud, aga kui trotüüli sisaldavad lõhkekehad oleksid mingil põhjusel plahvatanud, läinuks lööklaine otse üles, kaardudes seejärel Männimäe ja järve poole.

«Eesti sõjaajaloo teejuhis» viidatakse, et brigaadi relvastuses olid ka portatiivsed tuumamiinid. Neidki võidi tavaolukorras hoida mõnes remondi- ja tehnikabaasis. Seega ei olnud tegemist (õhu)dessantväeosaga, nagu ajakirjanduses on varem korduvalt väidetud.

Kremli ustav käepikendus

​2000. aastal ametisse määratud Venemaa presidendi, endise kagebiidi Vladimir Putini, hübriidsõdade, sealhulgas 2007. aasta Eesti pronksiööde, 2008. aasta Gruusia ja juba tervelt kümnendi kestnud Ukraina sõja kontekstis tasub teada, mis see GRU õieti on, milles seisneb selle ohtlikkus Eestile ning kes Eestis tabatud riigireeturitest on teinud GRU-ga koostööd.

Ametlikult on Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi peavalitsuse lühend GU, kuid läänes kasutatakse seniajani Nõukogude ajast tuntud lühendit GRU.

Sageli kohtas GRU 4. eriotstarbelise brigaadi sõdureid ka linnas. Foto on tehtud Tallinna tänaval. Foto: Sakala Arhiiv

Kõige lihtsamalt öeldes oli ja on GRU riiklik sõjaväe­luureagentuur, mille eesmärk on maailma eri piirkondades Kremlile sõjalise ja majandusliku teabe kogumine – mis see luure muud on kui info kogumine ja analüüs –, samuti sabotaaži- ja diversioonitegude, info- ja küberoperatsioonide ning erioperatsioonide korraldamine, sealhulgas Venemaale ebasobivate isikute tapmine välismaal. Teisisõnu, kõik hübriidsõja komponendid. Alates 2018. aastast juhib kogu asutust admiral Igor Kostjukov, kes allub otse kindralstaabi ülemale kindral Valeri Gerassimovile ja kaitseminister Sergei Šoigule.

Ajal, mil Viljandis baseerus GRU luure- ja erioperatsioonide brigaad, ei olnud suurriikidel veel kübersõja võimekust, ent praeguseks on see oskus ja kogemus ammugi nii Vene ja Hiina kui lääneriikide samalaadsetel luureasutustel.

Viljandi brigaadis teeninutele õpetati, kuidas vaenlase tagalasse läkitatuna seal hakkama saada ja ülesandeid ellu viia, sealhulgas NATO riikide sildu, lennuvälju, sidet, elektrijaamu, raudteid, raketikomplekse ja laskemoonaladusid õhkida. Õppustel visati sõdurid langevarjuga Leedu, Läti ja Valgevene kohal või ka lähemal alla, misjärel pidid nad teatud aja jooksul Viljandisse tagasi jõudma. Samuti hüppasid nad langevarjuga Viljandi Paala järve, Õisu järve ja ka Võrtsjärve ning pidid sealt mõistagi eluga välja pääsema. Vette maandumine oli ohtlik ja ega alati eluga pääsetud.

Matisaalis oli eriväelastele maadlemiseks umbes kaks meetrit pikk ja üle 150 kilogrammi raske topis. Sõdurid käisid regulaarselt ujumas Viljandi järves. Männimäe all paadisildade juures pakiti varustus kotti ja ujuti kaldast kaugele. 2015. aasta Sakala Kalendris kirjutas Viljandi endine linnapea ja riigikogu liige Heiki Raudla, et sõjaväelased jooksid iga päev pärast kella 6 äratust ümber Paala järve, olgu väljas krõbekülm või suveleitsak.

Sõjaväeosa keset Viljandi linna Foto: Sakala arhiiv

Vastase tagalasse saadetud sabotaaži- ja diversioonirühm pidi tuvastama vastase taktikaliste tuumarelvade asukohad ning ohtlikud ja strateegilised objektid hävitama. 1991. aasta septembri Sakalas väitis ajakirjanik Toomas Mattson, et Viljandi brigaadist kaks kolmandikku rääkis saksa keelt ja üks kolmandik inglise keelt või vähemalt olid nad neid keeli õppinud.

Riigireeturi kasvulava

Kord tekkis eriväelaste, täpsemalt üleajateenijate ja Viljandi kooliõpetajate vahel suuremat sorti lööming. Nimelt trehvasid 1974. aasta augusti lõpul Eha tänaval purjus üleajateenijate ja samuti napsiste kehalise kasvatuse õpetajate seltskond. Tekkinud sõnelus lõppes niisuguse kaklusega, et kaks üleajateenijat viidi isegi haiglasse. Kuigi alguses püüti verist tüli kujutada etnilise konfliktina, mida see kaudselt kindlasti ka oli, ning ühed oleks pidanud minema sõjaväekohtu ja teised Eesti NSV tsiviilkohtu alla, leppisid Viljandi punanomenklatuuri ja brigaadi esindajad lõpuks kokku, et «unustame kakluse ära».

Kui tümitamine unustati, siis nüüdisaja Venemaa käitumise vaatenurgast maksab meelde tuletada, et Viljandi brigaadis teenis ka riigireetur Aleksei Dresseni isa Vladimir Dressen. Too oli olnud kõva laulumees ning rahvusarhiivis on säilinud 1967. aastal tehtud foto, kuidas ta lõõritab üksuse orkestri solistina ühel Tallinna lauluvõistlusel. Aastakümneid Eesti riiki reetnud Aleksei Dressen sündis 1968. aastal Riias.

Viljandi GRU brigaadi jefreitor Vladimir Dressen, riigireetur Aleksei Dresseni isa. Foto: Fotis

Kui Dressenist sai 1993. aastal Eesti kaitsepolitseis Lõuna-Eesti osakonna vaneminspektor, oli üks tema ülesannetest jälgida just Viljandi brigaadi kokkupakkimise järel Eestisse jäänud Vene sõjaväelasi ehk sisuliselt oma isa kamraade. Eriti truult ta seda küll ei teinud.

Riigireetmist alustas Dressen viis aastat pärast kaposse tööleminekut, 1998. aastal, mil Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) lõi temaga kontakti. Lõplikult värvati ta 2001. aastal Venemaal Kaširas.

Aleksei Dressen ja tema abikaasa Viktoria mõisteti Harju maakohtus süüdi alles 2012. aasta juulis. Mees sai 16 ja naine kuue aasta pikkuse vangistuse. 2015. aasta septembris vahetati Dressen röövitud kapo ametniku Eston Kohveri vastu välja.

Eriväelaste infiltreerumine

Eestisse jäänud eriväeohvitsere iseenesest jätkus. Viljandi maasekretär Helve Unt kurtis 1993. aasta suvel Rahva Hääles, et brigaadi endiste ohvitseridega on Viljandis segadus. Riigikaitseosakond olevat ammugi vormistanud väljasõidudokumendid Sergei Mišinile, Sergei Naumenkole, Vladimir Makarovile ja Vjatšeslav Posohhovile, ent erru läinud ohvitserid elanud Viljandis rahumeeli edasi. Väevõimuga ei saanud politsei neid samuti Eesti riigist välja saata, sest seadusandlus oli puudulik.

Riigireetur Aleksei Dresseni isa Vladimir Dressen oli kõva laulumees, fotol esineb ta solistina ühel Tallinna lauluvõistlusel. Foto: Fotis

Eriväelased olid ettevõtliku meelega. Juba 1990. aasta novembris, see tähendab sisuliselt kaks aastat enne brigaadi laialisaatmist asutas üksuse keemiateenistuse ülem major Vladimir Kotškin aktsiaseltsi Faktooria, mis tegeles sellele ajale omaselt enam-vähem kõige, sealhulgas muidugi metalli varumisega. Faktoorias töötasid ka brigaadi viimase ülema Pavel Davidjuki asetäitja Oleg Teterev ja vastuluure ülem Georgi Aleksandrov. Aleksandrovile olid Viljandi ja Eesti nii meeldima hakanud, et ta püüdis korduvalt Viljandi immigratsioonikomisjonile võltsitud dokumente esitada.

Muide, samalaadsed GRU eriotstarbelised üksused mängisid silmapaistvat rolli sissetungis Ungarisse 1956. aastal ja Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Samuti pöörasid nad 1979. aastal Afganistani riiki.

Tuumarünnaku sihtmärk

Keset kõige kurjemat külma sõda, 1960. aastatel oli Viljandi ahvatlev sihtmärk NATO riikidele. Kuigi Eesti oli okupeeritud ja Nõukogude Liidu osa, olime sõjalisest vaatenurgast õigustatud sihtmärk juhul, kui Nõukogude tuumarünnak oleks suunatud Ühendkuningriigi või selle NATO-liitlaste vastu. Balti sõjaväeringkonna osana oli Eestis vähemalt kuus õhutõrje­eskadrilli, raskepommitajate ja strateegiliste raketivägede üksusi, Viljandi GRU 4. üksik eriotstarbeline brigaad ...

Brittide strateegilised pommitajad Avro Vulcanid tõusid plaani järgi pärast Nõukogude tuumarünnakut õhku kahe minuti jooksul, kirjutas Chris Glew väljaandes

estonianworld.com kümmekond aastat tagasi. Pommitajad oleksid jagunenud Gotlandi kohal ja suundunud Nõukogudemaa sihtmärkide poole.

Esimesena oleks kolm Avro Vulcanit saadetud ründama Tallinna, Tartut ja Viljandit. Sihtmärkideks olid ka Peterburi, Kaliningrad, Riia ja Vilnius. Vulcanid olid relvastatud Blue Steeli stand-off-rakettidega, neid võis kasutada ohutul kaugusel, et Vulcan jõuaks plahvatuse eest põgeneda. Sellise raketi plahvatusjõud oli umbes 1,1 megatonni. Võrdluseks: Hiroshimale heidetud aatompommi Little Boy lõhkejõud oli kõigest 0,16 megatonni.

Umbes 350 000 inimest oleks pärast plahvatusi hukkunud Eestis kohe. Tallinnale visatud pommi radioaktiivsus oleks jõudnud ka Lõuna-Soome, sealhulgas Helsingisse. Samal ajal oleks tuumarelvi heidetud strateegilistele sihtmärkidele Lätis, Leedus, Valgevenes ja muidugi Venemaal.

Samasugune plaan rünnata NATO riikide strateegilist taristut ja olulisemaid pealinnu oli ka Nõukogude Liidul. Ka neil olid tuumapommitajad pidevas valmisolekus ja sihtmärgid teada. Kuuba kriisi ajal oleks USA ja Nõukogude Liidu vahel kogemata isegi tuumasõda puhkenud, kui venelaste allveelaeva B-59 komandöri käsk panna tuumatorpeedo valmis oleks jõudnud aluse torpeedoohvitserini. Õnneks rahustas allveelaeva vanemohvitser Vassili Arhipov komandöri maha ja torpeedo jäi välja laskmata.

Tapab, luurab, purustab

Kui Viljandis asunud 4. üksik eriotstarbeline brigaad saadeti laiali 1992. aasta oktoobriks, siis praegu paikneb Eestile kõige lähem sellesarnane, GRU 2. üksik eriotstarbeline brigaad Promežitsa rajoonis Pihkva oblastis. Seal teenis veel kümmekond aastat tagasi Wagneri üks asutajatest, koos Jevgeni Prigožiniga mullu suvel pärast wagnerlaste mässu lennukiga õhku lastud Dmitri Utkin. Täpsemalt teenis Utkin Petseris, vahetult Eesti piiri taga paiknevas allüksuses, on väitnud Peterburi ­uudistekanal fontanka.ru.

Millega Kremli tappev käepikendus tänapäeval tegeleb?

20. märtsil 2012 avaldas Venemaa toonane kaitseminister Anatoli Serdjukov allkirjastatud määruse, millega kehtestati sõjaväelastele «eriliste teenistussaavutuste eest» makstavate toetuste süsteem.

Määruse 4. jagu, mida Vene teenistus esimesena esile tõstis, sätestas, et «sõjaväeüksuste 99450, 74455 ja sõjaväeosa 29155 struktuuriüksuse teenistujatele makstakse igakuist lisatasu». Need on GRU ilmselt kõige hävitavamad ja laastavamad üksused. Millega need tegelevad, said lääneriigid omal nahal alles hiljem tunda.

Brigaadi viimane komandör polkovnik Pavel Davidjuk. Foto: Sakala arhiiv

Eriti suurt tähelepanu on pälvinud üksus 29155, mille ülemaks arvatakse olevat kindralmajor Andrei Averjanov. 2014. aasta oli GRU jaoks pöördeline, mil eriti üksus number 29155 muutus oma operatsioonides agressiivsemaks. Just siis kulmineerusid Ukrainas mitu kuud kestnud Maidani meeleavaldused, snaiprid tapsid rahulikke meeleavaldajaid ja Kremli-meelne president Viktor Janukovitši kukutati. Kreml hõivas seejärel Krimmi poolsaare – seal oli tegev GRU üksus number 99450 ehk nõndanimetatud rohelised ja/või viisakad inimesed – ja algatas seniajani kestva sõja Ukrainas.

16. oktoobril 2014 plahvatas Ida-Tšehhi linna Vrbětice lähedal relvaladu, hiljem leiti kahe tšehhi mehe surnukehad. 17. aprillil teatas peaminister Andrej Babiš, et Tšehhi luure on teinud kindlaks, et vähemalt esimese plahvatuse korraldas üksus 29155.

Õhku lastud laskemoonaladu kuulus Bulgaaria relvakaupmehele Emilian Gebrevile ja moon võis olla mõeldud Ukrainale – seda kinnitasid osaliselt ka Ukraina julgeoleku tippametnikud.

2015. aasta mais proovisid elukutselised mõrvarid hukata Sofias relvakaupmeest Emilian Gebrevit. 2016. aasta aprillis avaldatud analüüsist selgus, et GRU ohvitseride visiidid leidsid aset 2014. ja 2015. aastal Bulgaaria laskemoonaladudes toimunud seletamatute plahvatuste ajal.

2016. aasta oktoobris väitsid Montenegro võimud, et nad nurjasid vandenõu, mille eesmärk oli vallutada riigi parlamendihoone ja mõrvata peaminister, et takistada Montenegro liitumist NATO-ga. 2018. aastal püüdsid üksuse ohvitserid Inglismaal Novitšoki närvimürgiga tappa oma endist kolleegi Sergei Skripali ja tema tütart Juliat.

Ukraina mattus pimedusse

​Kübersõjaüksust number 74455 ehk Sandwormi – tuntud ka kui Voodoo Bear või Iridium – seostatakse ulatuslike ja hävitavate küberrünnakutega lääneriikides ja Ukrainas. Tegemist on maailma kõige viljakama küberluure ja valeinfokampaaniate elluviijaga. Lääne luurele on hästi tuttav selle juht kolonel Jevgeni Serebrjakov. Talle esitati koos kuue teise GRU agendiga süüdistus, kui ta oli tabatud 2018. aastal Hollandis keset küberluureoperatsiooni, mis oli suunatud Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) vastu Haagis. Serebrjakovi meeskond parkis rendiauto organisatsiooni hoone ette, selle pagasiruumi oli peidetud wifi häkkimiseks mõeldud antenn. GRU võttis tõenäoliselt sihikule OPCW töötajad, kes uurisid Novitšoki närvimürgi kasutamist GRU poolt ülejooksja Sergei Skripali tapmiskatses.

Alates 2015. aastast juhib Sandworm enneolematut küberrünnakute kampaaniat Ukraina vastu. Sandworm tungis Lääne-Ukraina ja Kiievi elektrivõrkudesse, et tekitada kaks tohutu ulatusega elektrikatkestust, ja võttis Ukraina valitsusasutused, pangad ja meedia sihikule lugematute andmeid hävitavate pahavaraoperatsioonide abil.

Aastatel 1962–1992 asus Viljandis GRU 4. eriotstarbeline brigaad, mille ülesanne oli sõjaajal Lääne-Euroopa riikides sabotaaži- ja diversiooniakte korraldada. Foto: Sakala arhiiv

2017. aastal avaldas Sandworm isekordistuva koodi NotPetya, mis levis võrkudesse üle kogu maailma ja tekitas rekordilise 10 miljardi dollari suuruse kahju. Seejärel saboteeris Sandworm 2018. aasta tali­olümpiamänge Lõuna-Koreas ja ründas 2019. aastal Gruusia riigi teleülekandeid.

Venemaa täiemahulise sissetungi järel Ukrainasse 2022. aasta veebruaris suunas Sandworm taas oma sihiku sellele riigile. Moskva Himki eeslinnas asuvast peakorterist püüdis Sandworm põhjustada Ukrainas kolmandat elektrikatkestust, mille sealne valitsus oma sõnul ära hoidis, ning pommitas Ukraina ja Poola organisatsioone lunavarakampaaniaga, mida tuntakse nime Prestige all.

USA hoiatas tänavu jaanuaris, et Kreml kavatseb infooperatsioone, mille eesmärk on pöörata eurooplased Ukraina vastu.

Üheksa plahvatust

Bulgaaria prokuratuur andis jaanuari lõpus välja määruse, et vahistada kuus GRU ohvitseri, keda kahtlustatakse rünnakutes sealse kaitsetööstuse tehaste ja ladude vastu. Rünnakud algasid juba 2011. aastal. Toona toimus plahvatus EMCO laskemoonatehases, mis eksportis laskemoona Gruusiasse. Bulgaaria kaitsetööstuse ettevõtete ladudes ja tehastes on nüüdseks toimunud üheksa plahvatust. Kolm uuritavat plahvatust olid EMCO-le kuuluvates tehastes ja ladudes ning veel kaks Bulgaaria riigile kuuluvates tehastes Sopoti ja Kazanlaki linnas. Viimane plahvatus oli mullu 25. juunil ühes EMCO laos.