«SAKALAST» VÕIB vahetevahel leida üsna rabavaid kirjatükke. Üks selline ilmus 15. märtsi lehes, jutuks Valma kandi inimeste käekäik traagilisel 1941. aasta suvel. Lugu oli traagiline: isiklike vastuolude põrkumine viis suurte tapatalguteni.
Meie — eestlased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind puudutasid kirjeldatud lood ootamatult valusasti. Olen pärit Pärnumaa pärapõrgust, metsade ja rabade vahelt. Minu lapsepõlvekodu oli otse kuulsa Nigula raba serval. Märgin seda asjaolu seepärast, et arvasin veritasusid toimuvat just sellistes kolgastes. Valma ei ole mingi kauge nurgatagune, kuid selgub, et peaaegu samad sündmused leidsid aset nii siin kui seal.
Ka meie kandis oli tol suvel võimuvaakum ning meilgi kasutati seda aega ära. Põhjus oli lihtne: punased mätasse! See oli kohe nii suur põhjus, et «kohtuotsuse» alla sai sokutada ka muidu vastalisi, rääkimata sulasest, kes oli perenaisega kudrutanud.
Öeldud, tehtud. Püssid olid, laskemoon oli, mahalastavad lauka äärde ja maetud nad saidki.
Miks ma sellest kirjutan? Aga seepärast, et meie kalli Eestimaa ja eestlaste saatus on nii kirju ja raske. Enamik katsumusi tulenes poliitilis-ajalooliste risttuulte möllust, kuid ka inimese iseloomu allhoovustest.
Olen eluaeg tundnud huvi poliitika ja ühiskonnaelu keerdkäikude vastu. Nii on ka kõneks oleva 1941. aasta suve sündmused tekitanud minus ärevust ja imekspanu meie eneste kui inimeste olemuse üle.
Eriti ärevaks teeb asjaolu, et meil polegi nagu soovi õppida ajaloost, need keerulised ajasündmused eneses läbi mõelda, otsustada, mis on õige ja mis vale, minevik kaugele seljataha jätta ning seejärel eluga edasi minna. Ilma vereviha ja vennatapusoovita.
Me ei saa muuta minevikku, aga ikka käib kibe andmine: kes on kõige õigem eestlane, kas venelane on inimene, missugune või kes oli okupant-päästja ja kes okupant-verivaenlane? Ei loe, et olime mängukannid suurte tegijate mängudes — ikka vaatame minevikku, ikka kaalume grammi täpsusega, kes oli kõige suurem kannataja.
20 aastat on käinud võitlus ühe ja ainukese uue Eesti tooja au nimel. Vabadusvõitlejaid kerkib nagu seeni pärast vihma.
Aga Eesti on siiski olemas. Oleme ka meie, oma maa lapsed. Olgem siis õpivõimelised!