Unetu mullamuti uuristustöö ähvardab taimed hukutada

Muttidega kimpus olevad aia- ja põllupidajad eelistavad osta kauplustest mutilõkse, mis ei peleta loomi minema, vaid surmavad nad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mutt talveunne ei jää ja taimekasvatajate igavene nuhtlus annab endast märku juba varakevadel: aia- ja põllumaale kuhjuvad pahaendelised mullahunnikud.

«Niipea kui oleme kevadel kasvuhoone kilega katnud, mulla freesiga kohevaks harinud ja tomatitaimed sisse istutanud, kolivad kõik ümbruskonna mutid sinna ja asuvad hoolega tööle,» ütles Jõgeva sordiaretuse instituudi köögiviljade osakonna juhataja kohusetäitja Ingrid Bender. Ta on igal kevadel pidanud 250 ruutmeetri suuruses tomatikatse kasvuhoones ränka võitlust muttide ja nende tekitatud kahjuga.

Hävitustöö aias ja põllul

Veisesõnnikuga väetatud muld on toitainete ja elustiku poolest rikas. See teeb katsekasvuhoone keskkonna sobivaks muttidele, kes toituvad putukavastsetest ja vihmaussidest.

Mutid pole läbinisti pahad: nad hävitavad kahjurputukaid ja kobestavad oma uuristamisega mulda, aga paraku kergitavad nad kaevates taimi ja närivad läbi ettejuhtuvad juured.

«Mutid teevad suurt hävitustööd. Äsja istutatud taimi kergitades raskendavad nad nende juurdumist ja häirivad arengut,» selgitas Ingrid Bender. Seetõttu peame käima sageli kasvuhoones mulda kinni tallamas, ainult nii saavad tomatitaimed kasvama hakata.

Kui juuri alatasa kergitatakse, ei saa need mullaga korralikult kontakti ning võivad jääda vee ja toitaineteta. Benderi sõnutsi juhivad juurte all olevad mutikäigud kastmisvee sügavale ning taimi ähvardab veepuudus.

Aiandusinimesena ta mutte kasulikuks ei pea, aga nõustus, et kindlasti tõuseb nendegi tegevusest loodusele mingit tulu.

Eelistatakse lõkse

Loodusaia koduleht ei propageeri mutitõrjeks äärmuslikke meetodeid, vaid soovitab kasutada loomakeste hävitamise asemel peletusvahendeid.

Eesti looduskaitse seltsi Viljandi osakonna esimees Jaak Jaaku kinnitas, et nagu igal loomal, nõnda on ka mutil looduslikus aineringes oma roll ning tema tegevusest on kasu nii teistel loomadel kui taimedel. «See, et ta meile ei sobi, on pigem inimlik probleem,» nentis Jaaku.

Viljandi Bauhofi aiandusosakonna müüjad teadsid rääkida, et ostjate seas on siiski eelistatuimad lõksud. Eelmainitud veebilehel õpetatakse, et lõks tuleb paigaldada looma käiku. Seda pole mõtet panna tunneli lõppu, mis on mõeldud tuulutamiseks, ega sorgata mullakuhilasse, sest seal mutt ei käi.

Loodusaia kodulehel on nenditud, et püsivat tulemust lõksud ei anna: kui maa-alal tõrje lõpetatakse, kolib sinna naabrusest varsti uusi isendeid.  

Viljandi Bauhofi aiandusosakonnast teati öelda, et haisuga hirmutamine võib samuti tulemuslik olla ainult üürikest aega, sest loom harjub lehaga. Seepärast katsetavadki nende kliendid kord üht, kord teist vahendit.

Müügil olevad gaasid, mürgid, lõhnakuulid ja maapinnas vibratsiooni tekitavad aparaadid Bauhofi klienditeenindaja sõnutsi mutte ei tapa, vaid üksnes peletavad: looma häirib näiteks hais ja ta lahkub.

Praegu mutitõrjevahendite järele poes veel tungi ei ole, aga mida enam kevade poole, seda rohkem neid otsimas käiakse.

Ingrid Benderi jutu järgi on Jõgeva sordiaretuse instituudis kasutatud müügil olevaid peletusvahendeid, kuid need pole aidanud. «Kõige tõhusam viis on mutid välja kaevata ja kasvuhoonest ära viia,» ütles ta.

Avamaal võib Benderi arvates tõhusaks pidada vibratsiooni. «Seal passib üles seada väikesed puitvarrega tiivikud. Kui propeller tuulise ilmaga pöörleb, kandub vibratsioon kepi kaudu mulda ja häirib mutte.»

Benderi isa oli omal ajal ehitanud muttide püüdmiseks västra. Selle tegemiseks läheb vaja raudtorusid ja jäika traati. Aparaat asetatakse maa peale muti käigu kohale. Enne ülespanekut surutakse käik kokku. Mööda oma rada tulles surub loom mulla taas üles, kerkiv pinnas käivitab vinnastusmehhanismi ning oradega plaat kukub mutile selga.
«Isa püüdis niiviisi aiast kõik mutid kinni,» lisas Bender. Veel kümmekond aastat polevat seal tegutsenud ühtegi pahalast.

Looduslikud tõrjevahendid

Kõige mõtlematum on Ingrid Benderi meelest kallata muttidest lahtisaamiseks nende urgudesse kemikaale. Need saastavad mulda ja võivad selle kaudu jõuda taimedesse.

Loodusaia koduleht hoiatab ka mikroelustikku hävitavate ning mulla viljakust vähendavate vahendite eest. Bensiini või petrooliga mutte peletada ei maksa. Pealegi on need üksnes ajutised meetmed, mille mõju kaob õige ruttu ja kahjurid kolivad tagasi.

Looduslikult võimaldavad nende loomakeste vastu võidelda sibullilled, nagu nartsiss, liilia, krookus ja püvilill, mille lõhna käikude uuristajad ei salli. Loodusaed käsib panna nende peletamiseks käiku õitsva toominga, leedripuu või ebajasmiini oksi.

Loodusesõber Mall Värva soovitab aiandusfoorumis kasvatada peletusvahenditena harilikku rassi ja aedruuti. «Aedruut noorte puude juuri siiski ei päästa, sest need kasvavad tema omadest sügavamale,» selgitas ta.

Mutte peletavad ka hariliku rassi lehed ja seemned. Värva sõnul on neid tulemuse saamiseks vaja panna käikudesse järjekindlalt. Esimesel kasvuaastal saab urgu pista mürgise rassi hakitud lehti ning teisel aastal pakub taim tõrjematerjaliks ka haakeogadega seemneid, mis takerduvad muttide kasukasse. Seemned sisaldavad mürgiseid alkaloide ja tapavad looma, kes on neid karva puhastades alla neelanud.

Leebemaks tõrjeks võib ehitada tõkkeid. Muttidel on õrn ja tundlik kolp, mistõttu neile ei meeldi tihke savine ega kivine pinnas. Väikseid maa-alasid saab nende eest kaitsta savi või kividega täidetud poole meetri sügavuse renni abil.

Teiseks õpetab loodusaia koduleht mutte eemal hoidma tiheda traatvõrgu abil. See peab ulatuma kaitstava ala ümber mõnekümne sentimeetri sügavusele.

Barjääride ehitamise poolt on ka Jaak Jaaku. «Kõige parem on muuta ala muttidele kättesaamatuks või teha keskkond neile sobimatuks,» lausus ta.

MUTT

Kuus teadmiskildu muttide kohta
• Nad on hinnatud karusloomad.
• Suured mutimullahunnikud ennustavad käredat pakast.
• Mutid näevad, neil on millimeetrise läbimõõduga silmad.
• Mutimullakuhila kõrgus võib küündida 70—80 sentimeetrini.
• Mutid on agressiivsed ja liigikaaslaste suhtes vaenulikud loomad.
• Nad võivad elada seitsme aasta vanuseks.
Allikas: looduspere.com