HANS VÄRE ⟩ Ma olen kokku loetud

Õhtut, mil ma lugema õppisin, mäletan täiesti selgelt. Vanemad vaatasid all elutoas telekat, mina pidanuks ilmselt juba magama, aga lugesin selle asemel oma toas tähthaaval Julis Oro «Muna». Ja siis juhtus midagi muinasjutulist: tähtedest said sõnad, sõnadest laused, lausetest leheküljed ja lehekülgedest raamat.

Kui ma selle lõppu olin jõudnud, tormasin sellise kiirusega esimesele korrusele, et trepp ähvardas mu väikeste jalgade all keldrisse kukkuda, ja hüüdsin vanematele võidukalt: «Ma oskan lugeda!» Ema ja isa olid nii rõõmsad, et ei taibanud mulle hilise ärkveloleku eest isegi etteheiteid teha. Nii jooksin trepist üles tagasi ja ahmisin järgmisi raamatuid: «Tibu» (ega ma õigupoolest järjekorda mäleta, aga loogiline on, et «Muna» oli enne «Tibu»), «Naeris», «Meil maal» ja kõik need teised kõvad papist raamatud, millega nii minu eakaaslased kui paljud teised põlvkonnad lugema on õppinud.

Sellest peale olen neelanud lugematuid kirjanduslikke maiuspalu: Parijõge ja Puškinit, Twaini ja Tuglast, Tammsaaret ja Tolstoid, Bornhöhet ja Bahdajd, Janikovszkyt ja Jõerüüti, Doyle’i ja Dumas‘d, Remarque’i ja Rannapit, Londonit ja Lutsu, Máraid ja Metsanurka, Kivirähki ja Kunderat. Ega kõik neelatu ole ka maitsenud. Kui lugesin kaheksa-aastaselt «Don Quijotet», ei olnud ma vist kunagi varem rohkem haigutanud. See jäigi mitmeks aastaks rekordiks, kuni võtsin kätte «Kolmevalitsuse». Ja isegi selle kaks tellist, millel ainuüksi märkusi oli paarisaja lehekülje jagu, närisin kõigist Hiina imedest ja nimedest hoolimata läbi.