Kultuuriettevõtja: altvedamist andeks ei anta

Paarkümmend aastat meelelahutusmaailmas tegutsenud Peeter Rebane peab lugu nii filmist kui muusikast. Foto: Elmo Riig / Sakala

Peeter Rebane on meelelahutustööstuses tegutsenud 17 aastat ning tema tegevusvaldkonda mahuvad nii kontserdid kui kino. Teda võib liialdamata pidada selle ala võtmefiguuriks terves Baltikumis.

Tänu temale on Eestisse esinema jõudnud Depeche Mode, Pet Shop Boys, R.E.M., Phil Collins, Rammstein ja Madonna, kui nimetada vaid mõned maailmanimed. Eeloleval suvel lisandub sellesse nimekirja Red Hot Chili Peppers.

Hiljuti käis Peeter Rebane Viljandi kultuuriakadeemias näpunäiteid jagamas nendele tublidele noortele, kes on otsustanud valida kultuuriettevõtja okkalise tee.

Peeter Rebane, meelahutuse pakkumine võib korraldajal meele teinekord üsna mustaks ajada.

Inimesed loevad lehti ja arvavad, et toon Madonna Eestisse ja joon temaga šampanjat. (Naerab.) Tegelikult on selle taga väga suur meeskond ning raske ja teinekord rutiinne töö.

Lava taga on niisiis glamuuri suhteliselt vähe.

Vähe. Ajakava on pingeline, finantskava samuti. Töökorraldus peab olema briljantne. See kehtib ka väiksemate kontsertide, mitte ainult lauluväljaku puhul.

On see siis üldse amet, mida võib noortele soovitada?

Ma arvan küll. See on põnev ala, kuigi vahepeal üsna hullumeelne ja stressirohke. Samas on graafik vaba ja töö loominguline, ega ma muidu oleks seda nii pikalt teinud. Kui näed inimesi positiivseid elamusi saamas kas lauluväljakul, Saku suurhallis või pisikeses klubis — see on väärt palk.

Eestis olete absoluutne tipp. Kas sinna on viinud rohkem töö või õnn?

Mõlemad. Eelkõige nõuab see lubadustest kinnipidamist. Üks põhjusi, miks meil õnnestus selles valdkonnas midagi tegema hakata, oli see, et mõned vanad tegijad ei täitnud artistide ees oma lubadusi.

Sõna maksab kõige rohkem, paberid on formaalsus. Altvedamist andeks ei anta.

Viljandi üks kõige suuremaid puudusi on paljude arvates see, et siin pole korralikku kino. Samas tegutseb kutseline teater, mis on muidugi väga tore.

See on riigi kultuuripoliitika küsimus. Teater ei suudaks eksisteerida riigi subsiidiumita. On positiivne, et riik on otsustanud teatreid toetada, kuid positiivne pole otsus, et väikelinnade kinosid ei toetata. Kino nähakse kommertsasutusena. Kui teatrit otsustataks teha kommertsalustel, oleksid ka uksed paari kuuga kinni.

Peame Tallinnas Solarise kino, mis on ainuke täisdigitaalne kino kogu Baltikumis, ja olen tegelnud ka Cinamoniga. Linnades, kus on alla saja tuhande elaniku, ei ole võimalik kino toetuseta majandada. Sada tuhat elanikku on absoluutne miinimum, kahjuks.

Nii kaob väikelinnade elanikel lihtsalt kinoharjumus. Seda enam et internetiühendus on kiire ning uute filmide piraatkoopiate allatõmbamine valutu.

Sellest on väga kahju, kino on eriline paik. Minu silmis on kino sotsiaalne koht! Muidugi võib filme  vaadata kodus telekast, aga see ei ole seesama. Segavaid faktoreid on liiga palju ja fantaasiamaailma mineku võimalus hulga väiksem.

Kinos olete aga sina, pime ruum, heli ja pilt. Lülitud muust maailmast välja. Hea film ongi põgenemine reaalsusest. Samas on see sotsiaalne kogemus, sa nutad või naerad saalis koos teiste inimestega ning see tekitab ühistunde. Selles mõttes on küll väga kahju, et kino Viljandis enam ei ole.

Nii nagu muusikamaailmas, on ka kinoilmas piirjooned ähmastunud, pole enam kindlat ja konkreetset vahet niinimetatud väärtfilmil ja kommertsil.

Mulle ei meeldi üldse termin «väärtfilm». See eeldab, et mõni teine polegi nagu midagi väärt. Iga film on tegelikult kogemus. Mulle on oluline, milliseid tundeid see tekitab. Isegi väga halvas filmis on võimalik leida midagi head. Hollywoodis tehakse palju saasta, aga palju saasta tehakse ka Euroopas. Euroopas tehtu ei tähenda automaatselt, et tegemist on väärtfilmiga.

Eestis on kurb tendents, et tihti püütakse millegipärast teha kohutavalt masendavaid filme. Miks? Keegi ütles, et tüüpilises eesti filmis on üksik enesetapumõtetega naine, kes mängib mahajäetud saarel kannelt.

Töötan just oma esimese käsikirja kallal ning ehk minu järgmiste aastate põhiväljakutse ongi teha esimene täispikk mängufilm. Ma ei näe põhjust, miks Eestis ei saaks teha filme, mida ka mujal maailmas näha tahetaks.

Meelelahutusmaailm on üldiselt ebakindel. CD-d on näiteks peaaegu kadunud meedium.

Meedium muutub väga kiiresti. Tõenäoliselt on nutitelefonid ja iPadid olulised kohad, kust tulevikus filme vaadatakse. Ega suurt pilti olegi tihtipeale vaja. Aga kino vastu see kõik muidugi ei saa.

Samas peaks CD-de müügikõvera langus olema vesi teie kui kontserdikorraldaja veskile.

Juba kaks aastat on nii, et kontserdipiletitest saavad artistid rohkem tulu kui plaadimüügist. Kui me alustasime, tehti kontserte plaadi promomiseks ning me tundsime end plaadifirmade kõrval väikese vaese vennana. Nüüd on enamik plaadifirmasid pankroti äärel ja ettevõtluse pool on liikunud kõik live-entertainment’i ehk tuuridesse.

Meie kontserdikorraldajaid rõhub kivina riigi karm käibemaks. Kuidas sellega praegu lood on?

(Rahulikult.) Lood on pahad. Ma ei taha kritiseerida rahandusministri nägemust, mis ei ühti enamiku Euroopa riikide omaga. Elame konkurentsi tingimustes. Ülemöödunud suvel näiteks jäi Eestis just selle pärast toimumata U2 kontsert. Nende kalkulatsioonist selgus, et odavam on teha Helsingis teine kontsert kui hakata Tallinna tulema. Käibemaksu vahe on ikka niivõrd suur. Soomes on kontserdipiletite käibemaks kaheksa protsenti.

Ega meil lihtne ole selles olukorras. Kui peame hakatuseks pileti hinnast 20 protsenti maha võtma, kahaneb konkurentsivõime ikka tunduvalt.

Olete korraldanud ja korraldate edaspidigi kontserte Riias. Seal võib publiku seas kuulda tähelepanuväärselt palju eesti keelt.

Me müüme isegi koos bussifirmadega paketti, et istud Solarise ees bussi ning saad Riiga kontserdile ja tagasi. Lätis säilitati käibemaksuvabastus palju hullemast majanduskriisist hoolimata.

Olen nii Läti presidendi kui peaministriga sel teemal vestelnud ning nemad näevad kontserte kultuuriturismi väga tähtsa osana. Nad küsivad tihti meie kontsertidel käies, mida nad saaksid teha, et korraldaksime U2 kontserdi Riias, mitte Tallinnas. See on kohalikule majandusele tähtis. Väike maksusoodustus teenib end kuhjaga tasa, selles ei ole mingit küsimust.

Ammu on möödas need ajad, kui Soome turistid käisid meil odava viina pärast. On oluline, et siin midagi toimuks. Viljandi folk on ju väga positiivne üritus, mis toob siia kokku terve Eesti.

Ilmselt ongi väiksemate kohtade potentsiaal nišiüritustes ning oma eripära rõhutamises — väiksust saab ka plussiks pöörata.

Jah, fantastiline Tamula järvemuusika näiteks. Üle Eesti on palju põnevaid väikseid sündmusi. Ega suurüritusi saagi iga päev toimuda.

Kultuuriakadeemias õpib üle tuhande tudengi ning vahel tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui paljud neist erialast rakendust leiavad.

Ma küsisin ka muide seda. Teatreid, festivale ja üritusturundusega tegelevaid firmasid samas Eestis jagub. Meie ettevõttesse aga pole paar aastat ühtegi inimest juurde võetud, sest keegi ei taha töölt ära minna. (Naerab.)

Loodan, et see valdkond areneb. On vaja inimesi, kes teevad asju südamega, kuid suudavad tehtavat ka mõistusega analüüsida. Ainult entusiasmist ei piisa.

Läbi lüüa ei ole kerge. Alati tuleb vaadata, mida saaks teistmoodi teha. Kopeerimine ei vii kuhugi. Eestil tasub meenutada Soome ja Islandi artistide läbimurret maailmas. Selle taga on originaalsus. Peab olema oma nägu ja sõnum. Sul peab olema midagi öelda ja sa pead olema läbinisti ehe. Kui artist püüab iga hinna eest kellelegi meeldida, on ta automaatselt läbi kukkunud.