Marko Suurmägi ⟩ Haigla värske majaost oli vajalik ja mõistlik. Aga kas ka kasulik?

Sellest nädalast on ka Viljandi tervisekeskus kerkiva haigla kindel osa. Foto: Marko Saarm

Ajakirjanikul tekib alati suur küsimus, kui riik, riigiamet või riigile kuuluv ühing on teatanud, et ei avalikusta mõne tehingu hinda. Nimelt: kuidas tohib riik oma raha kasutamist kodanike eest saladuses hoida? Saladuseks, vähemalt esimese hooga, jääb ka hind, millega riigile kuuluv sihtasutus Viljandi haigla ostis praeguse Viljandi tervisekeskuse maja.

Et tehingut hinnata, on vaja eeskätt teada selle tingimusi. Kõnealuse tehingu vajalikkuse koha pealt ülemäära suurt kahtlust ei ole. Tegelikult oli kohe, kui haigala uut hoonet projekteerima hakati, selge, et haigla vajab ka Väike-Turu tänava äärde jäävat tervisekeskust. Õigemini oli see teada juba 2010. aastal, kui haiglast sai veel ainult unistada.

Toonane haigla juht Ülle Lumi pani keskuse saamise nimel mängu oma poliitilise kapitali, kuid kaotas hoone ning tundub, et ka koha kohalikus poliitikas.

2010. aastal, kui Eesti ujus pisitasa välja sügavast majanduskriisist ja Viljandi linnale oli iga sent oluline, leidsid linnajuhid, et tervisekeskus, mis kuulus siis veel linnale, tuleb müüki panna. Ostjat hakati otsima keskuse aktsiatele, aga suurim väärtus, mis oli aktsiatega kaasas, oli kahtlemata töötav tervisekeskuse hoone koos krundiga.

Ülle Lumi oli Viljandi volikogus ja koalitsiooni ridades, ent sellest ei piisanud. Riik oli küll valmis aktsiaid ostma, aga riigi hammasrattad käivad väga aeglaselt. Vajalik raha paistis, kuid see oli siiski liiga kaugel. Et aega juurde saada, esitas Lumi linnavolikogule müügiprotsessi kohta proteste ja vaidlustusi ning läks oma nimekirjakaaslastega konflikti. Lõpuks müüs linn aktsiad 363 600 euro eest eraettevõttele.

Viis aastat hiljem vahetas keskus taas omanikku ja nüüd siis sai haigla selle endale. Võib vaid spekuleerida, aga 2011. aasta hinnale saab vist nulli küll juurde kirjutada. Haigla hinda ei ütle. Tõenäoliselt tuleb see välja kunagi hiljem, kui hakatakse esitama majandusaasta aruandeid.

Kasulikkuse ja vajalikkuse kõrval on ka mõistlikkus. Ilmselge, et tervisekeskuse haigla külge liitmine on mõistlik otsus. Tuleb tõdeda, et alates haigla uue hoone projekteerimisest on tervisekeskuse saatuse kohta haigla suunast räägitud üsna segast juttu. Ühelt poolt on aktsepteeritud, et see on eraomand. Samas on see jutust läbi käinud kui Tervikumi osa. Seejuures on muidugi kasutatud sõna "koostöö", aga see koostööosa on jäänud arusaamatuks. Ent loomulikult said kõrvaltvaatajad aru sellest, mida haigla juht Priit Tampere nüüd ka sõnades väljendas: haigla hoidis tervisekeskuse hoonel pidevalt silma peal. Lahti seletatult käisid pikad läbirääkimised.

Lootuses, et haigla ja riik selle omanikuna endale ostuhinnaga liiga ei teinud ning ka osaühing, kes hoone lõpuks maha müüs, kahju ei saanud, võib kaugelt hinnates öelda, et parim valik. Haigla saab nüüd ise otsustada, mida ühe või teise ruumiga teha. Saab ehitada või lammutada omatahtsi – muidugi linnavalitsuse ja muinsuskaitseameti nõudeid silmas pidades.

Hinnangut saaks anda siis, kui oleks võimalik kõrvuti seada kasulikkus, vajalikkus ja mõistlikkus. Siis saaks otsida ühisosa ning hinnata. Paraku kasulikkuse mõõdetavat osa ehk hinda me ei tea.

Viljandlase huvi on ju üks: et meil oleks võimaluste piires parim haigla. Et meil oleksid parimad diagnostikavõimalused ja tipptasemel arstid, kes suudaksid uuringutulemuste põhjal ravi korraldada. Et kõik oleks parim.

Viljandi uue haigla valmimiseni on jäänud veel rohkem kui aasta.