Kuidas kuningas kerjuseks kippus ja vastupidi

Personaalõpetaja Sir John Cheke (Margus Tabor, vasakul) ja isehakanud prints Tom Canty (Ringo Ramul) Foto: Elena Koit

Ugala teatri hoogne ja nutikas «Prints ja kerjus» on kultusliku telelavastuse «Kuidas kuningas kuu peale kippus» mõttekaaslane: mõlemad on progerokkmuusikali vormis, eelkõige nooremale vaatajale mõeldud rojalistlikud mõistulood.

Mark Twaini klassika «Prints ja kerjus» (1882) on alternatiivajalooline lugu Henry VIII aegsest Inglismaast, kuid selle universaalsed teemad ja sotsiaalkriitiline sisu on oma aktuaalsuse säilitanud. «Prints ja kerjus» uurib pealtäha lihtsas vormis inimloomust ja ühiskonda sügavuti, paljastades inimeste väärtushinnangud, moraali ja sotsiaalsed konventsioonid. Ühest küljest on see põnev ajalooline seiklusdraama, teisalt on isiku vabadus ja vastutus vaid mõned teemad, mis suurepärases algmaterjalis välja joonistuvad. Ugala versioon ei tee originaalile häbi ning on suutnud säilitada selle põhiparameetrid ja sügavamad kihid.