RIINA SOLMAN ⟩ Hooldusreform on pannud kohalikud omavalitsused tanki ja jätnud osa inimestest pika ninaga

Riina Solman, riigikogu liige (Isamaa). Foto: Tairo Lutter

HOOLDUSREFORMI eesmärk, loosungiline «Hooldekodukoht pensioni eest» oli üllas, kuid reformi elluviimine jätab soovida. Tulemuseks on Reformierakonna hallide kardinalide rikastumine ning vastutuse veeretamine kohalike omavalitsuste kaela. Viimati mainitud lüke on selle valitsuse puhul võtmas epideemilisi mõõtmeid.

Isamaa osales Kaja Kallase teise valitsuse koalitsioonileppe läbirääkimistel 2022. aasta juunis ja juulis, kui hooldusreformi idee – igale soovijale hooldekodukoht pensioni eest – koalitsioonileppesse läks, ning selle loomiseks eraldati sügisestel eelarveläbirääkimistel 41 miljonit eurot.

Isamaa toetas toona hooldusreformi, sest eesmärk on õiglane ja üllas. Meie eesmärk on olnud, et kui inimene soovib, peaks ta saama elada oma kodus võimalikult kaua ja seetõttu tuleb koduhoolduse hind hoida madalamal hooldekodukoha omast. Paraku võib igaühel saabuda elus see hetk, kui hooldekodusse minemise samm on vältimatu. On inimesi, kel ei ole võimalik kodus oma vanemaid hooldada, ja kõigil ei ole ka lapsi, kes nende eest üldse saaksid hoolt kanda.

Toetuse kõrval juhtisime juba algfaasis tähelepanu plaanitava reformi kitsaskohtadele. Riigi reguleerida peab olema, et inimene saaks oma pensioni eest vajadusel hooldekodukoha ning talle peab järele jääma ka pisku ravimiteks ja oma tagasihoidlikeks kulutusteks. Olime toona skeptilised, sest reform oli läbi mõtlemata ja loosungite tasemel. Nüüd näeme, et see ei olegi osutunud võimalikuks. Miks? Suurt osa on selles mänginud hooldekodude otsus hinda märgatavalt tõsta.

Mullu oktoobris teatas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo Postimehes: «Hooldekodu on eeskätt äriettevõte. Ta võib hindu tõsta, aga kui tal ei ole ostjat, hakkavad hinnad langema.» See on kena turumajanduslik loosung, sest esiteks on riik andnud osalise garantii ja suur osa Eesti erahooldekodusid on Reformierakonna prominentsete liikmete omanduses. Turumajanduse asemel oleks siin minu arvates sobilikum öelda JOKK.

Mis on selle kõige tulemus?

Oma pensioni eest hooldekodukoha saamine on hindade ja elukalliduse tõusu tõttu paljudele osutumas muinasjutuks nagu omal ajal teise pensionisamba eest vanaduspõlves palmisaarel kokteili joominegi, mida Andrus Veerpalu näoga reklaamiti.

Omavalitsused surutakse sundseisu ja sellisel kujul, nagu Kaja Kallase kolmas valitsus 2023. aastal kehtima hakanud hooldusereformi lõi, ei ole see seniajani korralikult läbi mõeldud. Riiklikud õigusaktid on praegu poolikud. Selgus näiteks, et abi vajavaid vanureid on rohkem, kui raha ette nähti, ning riikliku rahasüsti tulemusel hooldekodude hinnad hoopis tõusid.

Plaane tehes ja omavalitsustele kohustusi pannes ei arvestatud kriisidest tuleneva hinnatõusuga ning praegu olemegi uute probleemide ees. Sellise jutuga, et hooldekodu oleks eeskätt äriettevõte, nagu on öelnud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, me kaugele ei sõua. Arvamus, et turg paneb asjad ise paika ja nõudlus reguleerib elavate inimeste elu lõpuperioodi, ei kõla isegi mitte kapitalistlikult, vaid lausa ebainimlikult. See jätab osa inimesi vanaduspõlves ebaväärikasse olukorda.

Hooldekodusid on Eestis kolme liiki, nimelt munitsipaal-, riiklikud ja erahooldekodud. Riik on kehtestanud kõigile teatud ühtsed nõuded, aga pole kehtestanud kõiki vajalikke õigusakte ja on jätnud probleemid omavalitsuste õlgadele. Kui riik kehtestab standardi, peab ta aga tagama ka selle järgimiseks raha ja nägema ette vajaminevad õigusaktid.

Kõik hooldekodude astutud sammud pole sugugi sündinud isiklikku rikastumist taga ajades: riiklikule standardile vastamiseks peab hooldekodudel teatud arv spetsialiste iga päev võtta olema, mis tähendas ka automaatset hinnatõusu, hooldustöötajate palgad on ju seniajani madalad ja vajavad samuti tõstmist.

Mõned omavalitsused on pooliku lahenduse eest riigi juba kohtusse andnud. Kõik abivajajad ei saa endale oma pensioni eest hooldekodukohta lubada ja vahe tuleb omavalitsusel või perel katta. Aga kui perel ei ole raha või ei ole peret, jääb see omavalitsuse kanda.

Riigi selline vastutuse veeretamine omavalitsustele on minu arvates muret tekitav suundumus. Sedasama kohtame praeguses õpetajate palgatülis, mille puhul valitsusest kostavad sõnumid, et tema on oma panuse andnud, omavalitsused peavad nüüd rohkem pingutama. Needsamad omavalitsused, kes kannavad niigi juba hooldereformi tõttu märgatavalt suuremat finantskoormust.

Neid näiteid leiab veel. Juba on näha, et majade puhul energiatõhususe direktiivi rakendamise korral jäävad kaotajaks Eesti vaesemad omavalitsused ja äärealad.

Isamaa leiab, et laste kasvatamine ja vanema põlvkonna eest hoolitsemine peavad laias laastus jääma ikka perekonnaga seotud ülesandeks. Selle täitmiseks tuleb luua riiklikud tugisüsteemid ja õigusaktid ning tagada väärikas hoolitsus neile, kellele perekond seda pakkuda ei saa või kel ei ole perekonda. See tähendab, et riik peab läbimõeldult rohkem õlga alla panema, kuid ka rohkem koduhooldust korraldada aitama. Praeguse mudeli põhjal näeme, et raha ei ole süsteemis piisavalt ega ole ka piisavalt tulemas.