Vaba mõte ⟩ Kindel linn ja varjupaik ehk sõdiv sõdur

Kadri Paas, näopilt Foto: Erakogu

11. jaanuaril käis Eestis visiidil Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Ainulaadne riigipea, kes on ajalukku läinud 2022. aasta veebruaris, vahetult pärast täiemahulise sõja puhkemist öelduga: «Ma ei vaja küüti, vaid tankitõrjemoona!» Seda ütles ta ameeriklastele, kes olid valmis teda riigist evakueerima – küllap oli nonde varasem kogemus näidanud, et enamasti lasevad riigijuhid sõjakoldest jalga.

Aga Zelenskõi on teisest puust. Ta jäi Kiievisse. Ameeriklaste hoiatustest hoolimata magas ta sõja alguse ilmingud küll maha, ent seda pühendunumalt on ta oma riigis püsinud.

Zelenskõi ei ole aga üksinda Ukraina kindel linn ja varjupaik. Selleks on Ukraina sõdur. Õigemini kõik sõdurid, kellele president Alar Karise sõnadega väljendudes kuuluvad meie ülim tänu ja tunnustus. «Kui ütlen «Ukraina sõdur», mõtlen kõigile väeliikidele, eriüksustele, territoriaalkaitsele, vabatahtlikele, aga ka neile, kes sõjatööstust käigus hoiavad,» põhjendas Karis, miks ta andis mõõkadega Kotkaristi esimese klassi teenetemärgi, mida ei olnud iseseisvuse taastamise järel veel kellelegi antud, Ukraina sõdurile. Päris sõdurile, kes võitleb oma kodumaa eest, kannatab külma ja rottide käes, leinab langenud kamraade, võtab teinekord pitsi viina ning tapab igal võimalikul ja võimatul viisil biomassina pealetungivaid, end segi joonud vaenlasi.