EMMA KRUUSMÄE ⟩ "Aga Viljandis pole ju midagi teha!"

"Huviringide positiivset mõju võivad kinnitada peaaegu kõik huviringis käinud ning kindlasti huviharidusõpetajad." Pilt on illustratiivne. Foto: Mailiis Ollino

"VILJANDIS pole midagi teha" on lause, mida kuulsin ja kasutasin põhikooli viimastel aastatel väga palju. Toona olin ma sama vana nagu need noored, kellest oli juttu 6. jaanuaril Sakalas avaldatud loos. Sama vana kui noored, kes märatsevad Viljandi kaubanduskeskustes.

Miks ma aga ei näinud umbes viis aastat tagasi sellist käitumist? Päris ausalt: ma ei tea. Ma ei tea ka praegu laamendavate noorte tausta, nende kodust olukorda ja põhjusi, miks nad on leidnud end seltskonnast, mis võimendab noore riskikäitumist. See on kord juba gruppi kuulumise paratamatus: positiivse emotsiooni gruppi kuulumisest võib saada ka väga negatiivsete mõjudega grupist. Seepärast on noorel ka keeruline sellistest seltskondadest eemalduda ning vanematel noore käitumist mõista.

Mina lähtun paljuski omaenda kogemusest. Oli ju minugi ümber põhikooli ajal noori, keda me nimetasime klaaserdajateks. Noori, kes pärast koolipäeva, nädalavahetustel ja koolivaheaegadel hängisid kaubanduskeskustes. Täpselt samamoodi probleemsed noored nagu praegused. Need, kes ütlevad: "Viljandis pole midagi teha."