Pool aastat hooldereformist: inimeste ebavõrdne kohtlemine ja tohutu hinnaralli

Omavalitsused peavad korraldama hooldekodukoha inimesele, kes seda vajab, samuti tuleb neil aidata inimesi, kellel liiga suur kohatasu takistab abi saamist, kusjuures abivajaja pere peab hooldekoha eest tasumisel osalema ainult seaduses ettenähtud juhtudel ja ulatuses. Foto: Tairo Lutter

Mullu 1. juulil jõustunud hooldereformi järel pidi vähenema tasu, mida inimesed hooldekodukoha eest maksavad, ehk üht valimislubadust meenutades: hooldekodukoht pensioni eest. Ent osa inimesi peab hoopis rohkem maksma ja kolm omavalitsust andsid riigi vildaka reformi tõttu kohtusse.

Viljandi abivallavanema Irma Väre kinnitusel on kõige suurem probleem selles, et keskmise pensioni eest igas asutuses kohta ei saa ja see pahandab inimesi väga. "Kurjustatakse nii hooldekodu personaliga kui valla ametnikega. Kumbki nimetatutest pole aga süüdi, et riiklikust kommunikatsioonist said inimesed aru, et enam ei pea üldse hooldekodukoha eest maksma. Teine mure on muidugi riigi rahastamine teenuse korraldamisel," rääkis Väre.

Viljandi linn ja vald kehtestasid piirmääraks 500 eurot kuus. Hooldatavale tähendab see, et selles ulatuses kompenseerib omavalitsus kohamaksus oleva hoolduse osa. Kui piirmäär on kõrgem, kompenseerib omavalitsus kliendile suurema summa, näiteks Tartus kuni 760 eurot või Tallinnas 734 eurot kuus.