Poolsada tarmukat inimest arutlesid eile pärimusmuusika aidas «Sakala» arvamusliidrite lõunal selle üle, kas Viljandimaa jääbki Euroopa avastamata aardeks või leidub siiski võimalusi siia rohkem turiste meelitada.
Lihtne aeg on turismis möödas
Kõige pretensioonikama ettekandega esines kuulajatele Elina Aro — soomlanna, kes kuusteist aastat tagasi Eestisse armus ja siia elama kolis. Ta on Tartus tegutseva giidifirma Beneficium tegevjuht ning satub töö tõttu sageli Viljandimaale.
Aro tutvustas kokkutulnutele järeldusi, mille oli teinud oma klientidelt ja väliskülalistelt saadud tagasiside põhjal. Need olid üsna kriitilised, kuid Aro avaldas lootust, et kitsaskohtade valgustamise kaudu on võimalik elu paremaks muuta.
Viljandimaal käinud turistid on tagasisides hinnanud kõrgelt siinseid vaatamisväärsusi ja rahulikku atmosfääri, kuid näiteks majutuskohtade tubade välimus ja miljöö jätavad nende meelest soovida.
«Välismaalased ei soovi euroremonditud ja steriilseid hotelle, vaid ootavad majutuskohtadelt omanäolisust,» selgitas Elina Aro.
Kehva hinnangu on saanud ka siinsete toitude välimus ja maitse. Aktiivse puhkuse osas pole Viljandimaal samuti suurt midagi välja pakkuda.
«Esile toodi ka teenindajate ükskõikset suhtumist ning seda, et hinna ja kvaliteedi suhe pole paigas,» loetles Aro.
Tarvis on selgeid sihte
Elina Aro tõdes, et Eesti ei ole enam ammu odav turismimaa ning hinnad on siin jõudnud Soome tasemele. «Me ei tohiks suhtuda ühtegi turisti kui ühekordsesse tarbeesemesse, kelle pealt võib korra suure kasumi teenida ning siis ta unustada,» nentis esineja. «Peame võtma iga külalist kui püsiklienti.»
Naine esitas kuulajatele palju otsekoheseid küsimusi.
Kas kellelgi on selge, kuhu Viljandimaal tahetakse turismiga jõuda? Kas meil on kindlad eesmärgid nii piirkonna kui iga ettevõtja tasandil? Kas me kiidame oma tublisid tegijaid või laseme kadeduseussil piirkonda nõrgestada? Ja kõige suurem küsimus: miks on Viljandimaal turismi arendamise töö jagatud mitme organisatsiooni vahel?
«Viljandimaa suur pluss on, et siin on entusiastlikke ja koostööaldis inimesi. See ongi praegu siin kõike üleval hoidnud,» nentis Elina Aro. «Lihtne aeg on turismis möödas ja ainult ilusa välimusega enam ei konkureeri. Tähtis on, kuidas inimestega suheldakse. Kui me oma käitumist ja ressursside kasutamise harjumusi ei muuda, on suur võimalus jäädagi avastamata aardeks.»
Trammid ja rongid
Ka Vanaõue puhkekeskuse omanik Tõnu Aavasalu tõdes oma ettevõtet tutvustavas ettekandes, et kliendid ei soovi majutuskohalt enam ainult toitu ja voodikohta. «Tähtis on midagi lisaks pakkuda,» selgitas mees, kelle keskuses on võimalik valida loodusmatkade, meeskonnamängude ja teiste aktiivsete tegevuste vahel.
Ka Aavasalu rõhutas koostöö tähtsust nii ettevõtjate, omavalitsuse kui regiooni tasandil.
Viljandisse kolinud luuletaja Kristiina Ehin tutvustas kuulajatele nägemust oma uuest kodulinnast ja selle ümbrusest. Tema unistustesse mahtusid hubased kohvikud, järvel aerutav paadimees, linnas sõitev Naksitrallide auto ja kõrvaltänavatel kulgev Viljandi tramm.
«Inimestele ei avalda muljet mitte faktipuru, vaid mahlakad detailid ja hästi jutustatud lood,» leidis ta.
Euroopa Parlamendi liige Vilja Savisaar-Toomast rääkis põhjalikult Tallinnast Varssavisse rajatavast Rail Balticast. Viljandi võib tema sõnul sellest kasu lõigata kohalike raudteeühenduste kaudu, mille abil saab inimesi Rail Baltical liikuvate rongide peatuspaikadesse toimetada. Savisaare hinnangul võiks näiteks taastada Viljandi rongiühenduse Riiaga ning ehitada uuesti raudtee Pärnu ja Mõisaküla vahele.
Kaaluda tasuks ka unustuse hõlma vajunud ajaloolise Pärnu—Viljandi—Tartu veetee elluäratamist. «Kui inimestel on julgust suurelt unistada ja südikust nende mõtete elluviimist tagant tõugata, on võimalik palju teoks teha,» lausus ta.
Viljandimaa päevaleht «Sakala» ja Euroopa Parlamendi Eesti infobüroo korraldasid arvamusliidrite lõunat juba viiendat aastat.