ROHELINE JÕULURÕÕM Viljandi kuusemüüjad vestavad ostjatega juttu, kemplevad hinna pärast ning jahivad viimaseid lihatükke

Triin Loide
, Sakala arvamustoimetaja
Copy
23 aastat muu tegevuse kõrvalt pühade ajal jõulupuid müünud järvamaalane Kalle Kalvik on neid Viljandis pakkunud kahel viimasel aastal. Majanduslikud kehvad ajad pole tema hinnangul kuusemüügile kuigivõrd mõjunud, sest jõuludeks leiab eestlane ikka raha.
23 aastat muu tegevuse kõrvalt pühade ajal jõulupuid müünud järvamaalane Kalle Kalvik on neid Viljandis pakkunud kahel viimasel aastal. Majanduslikud kehvad ajad pole tema hinnangul kuusemüügile kuigivõrd mõjunud, sest jõuludeks leiab eestlane ikka raha. Foto: Marko Saarm

23. detsember on kuusemüüjatele veel kibekiire, sest suur hulk inimesi jätab jõulupuu ostmise traditsiooniliselt jõuluõhtueelsele päevale. Kuidas neil läinud on?

Paljudel Viljandi kuusemüüjatel on oma väljakujunenud kohad, kus nad aastast aastasse rohelist jõulurõõmu on pakkunud. Bussijaama parklas on Viljandi valla Tõnuküla Tagametsa talu puudega igal aastal koha sisse võtnud Andres Naar. Tema sõnutsi on kuused kaubaks läinud juba detsembri algusest saadik, aga täitsa tavaline on, et kõige suurem möll läheb lahti vahetult enne jõule.

Omadele kehva kuuske ei müü

"Nädal enne jõulu algab ikka kõige kiirem ostuaeg," rääkis Andres Naar laupäeval kell 11. "Tõenäoliselt tulebki täna kõige suurem müük, eks näis."

Müügi kohta järeldusi teha ta seega veel ei saanud, küll aga oli ta tähele pannud, et tänavu on müük läinult kasinamalt kui varasematel aastatel. "Täpselt on seda keeruline öelda, aga ehk nii kolmandiku võrra on müük kehvem olnud võrreldes näiteks eelmise aastaga. Kuuseostjate rahakott on selgesti lahjemaks jäänud," nentis ta ning ütles, et paljud vaatavad väiksemaid ja odavamaid kuuski ja ilmselt on nii mõnigi otsustanud kuuse sel aastal üldse tuppa toomata jätta või läinud sellele ise metsa järele.

Naar oli täheldanud sedagi, et inimesed on hakanud kuuskedel hinda alla kauplema. Et aga enamik kuusemüüjaid on lihtsalt palgatöölised, pole sellest erilist kasu. "Eks üht-teist anna suure häda ja ilusa küsimise korral siiski välja mõelda, nii et mõnikord harva võib kauplejal ka vedada." Kuuskede küljest raiutud oksad, mida kõik müüjad hoolikalt hunnikutesse laovad, on aga igal pool tasuta võtmiseks: tuleb ainult ligi astuda ja küsida.

Meeleolu oli kuusemüügiplatsil mõnusalt jõulune. Nagu Naar ütles, on ta juba viis aastat kuuski müünud ja nii mõnedki ostjad on talle selle ajaga tuttavaks saanud: ostetakse ühel aastal, tullakse järgmisel aastal tagasi ja kiidetakse müüjat. "Üks just käis ja rääkis, et viis eelmise jõulukuuse alles maikuus toast välja," lausus ta lõbusasti. "Eks me müü tõesti värskeid kuuski. Pole nii, et paned kuuse püsti ja järgmisel päeval on okkad maas. Olen ise Viljandi inimene ja ega ma kuidagi petta saa: pärast tullakse tänaval ligi, et "Kuramus, müüsid mulle kehva kuuse!"."

Viljandi bussijaama parkla on traditsiooniliselt olnud Tagametsa talu kuuskede müügikoht ning Andres Naar on seal jõulurõõmu võrku ajanud viiel aastal.
Viljandi bussijaama parkla on traditsiooniliselt olnud Tagametsa talu kuuskede müügikoht ning Andres Naar on seal jõulurõõmu võrku ajanud viiel aastal. Foto: Marko Saarm

Tormijooks nulgudele

Uku kaubanduskeskuse tagune parkla on Lääne-Virumaa osaühingu Artiston kuuski müüva Endel Soosaare pärusmaa. Kui ajakirjanikud kohale jõudsid, seisis üks ostja parajasti keset platsi ning silmitses hindavalt umbes kahemeetrist kaharat puud. Vaatas siit, vaats sealt ning – läkski kaubaks. Osava liigutusega lükati puu võrgumasinasse ning pakiti kenasti kokku.

Pärast seda, kui oli üksteisele häid pühi soovitud ja ostja oli puu rahulolevalt õlale vinnanud, rääkis Soosaar, et sealne kuusemüük pole majanduskriisi ja majanduslanguse juttudest hoolimata eriliselt kannatanud. Võimalik, et selle taga on väga hea asukoht: Uku keskuse parkla oli laupäeva ennelõunal triiki autosid täis, nii et vaba parkimiskohta tuli tükk aega otsida.

Endel Soosaarel täitus tänavu jõulupuumüügi juubel: niimoodi on ta pensionilisa teeninud juba kümnel aastal.
Endel Soosaarel täitus tänavu jõulupuumüügi juubel: niimoodi on ta pensionilisa teeninud juba kümnel aastal. Foto: Marko Saarm

Artistoni jõulupuumenüüs on ikka olnud ka nulud ning nagu Soosaar pajatas, joostakse kõige suurematele ja seega kõige kallimatele nulgudele tormi peaaegu kohe, kui müügiplats püsti on saanud. Eestlased on tema jutu järgi hakanud üha varem jõulupuud tuppa tooma ja ehtima ning nulg peab sellisele katsumusele enamasti vastu palju paremini kui enamik kuusesorte. "Ainult need väikesed ongi jäänud veel," tähendas Soosaar kolmele viimasele nulule osutades. "Kui me müüma hakkasime, siis oli pool platsi nulgusid täis."

Hinnast alla kauplejaid on jagunud ka Soosaare juurde, aga tema sõnutsi on see üsna lootusetu üritus: Artistoni kuuskedel on triipkood küljes, nii et kurbade silmade eest allahindlust ei saa. "Mõned saavad kurjaks kohe, kui ma neile seda ütlen," ohkas Soosaar. "On hakatud lausa sõimama ja karjuma: "Mis sul viga on? Kas sul on kahju?" Eks ma siis pea neile seletama, et mul pole taskus nii palju raha, et tööle peale maksta. Aga õnneks on need mõned üksikud juhtumid olnud sel aastal."

Männimäe Selveri juures müüakse samuti Artistoni kuuski. Sealne müüja Mari-Liis Oberg on oma sõnutsi seda tööd pühade ajal teinud sestpeale, kui otsis võimalusi tudengina lisaraha teenida. Töö sobis tudengielu graafikuga ja sissetulek oli hea. Praeguseks on sellest kujunenud omalaadne traditsioon.

Oberg müüki eelmiste aastate omaga võrrelda ei saanud, sest tal on see esimene aasta Viljandis müüa: seni on ta seda teinud Tartus, kus inimesi rohkem ja olud teised. Oberg kõneles naeruselt, et kummalisel kombel käib töö kuidagi tsükliliselt: kord saab tükk aega täiesti inimtühjal platsil kuuskede seltskonda nautida, siis korraga on kogu plats inimesi täis ja kõik soovivad osta. Seejuures on Obergki pidanud ostjatele selgitama, et kõik puud on arvel, kõigil on triipkood küljes, nii et allahindlust teha ei saa. Tema ei olnud õnneks kellegi käest pahandada saanud. "Ju vaatavad, et tütarlaps, ja jätavad sõimamata," lausus ta ja muigas.

Tudengipõlves kuuski müüma hakanud Mari-Liis Oberg on pühade ajal selle töö ette võtnud juba 14 aastal.
Tudengipõlves kuuski müüma hakanud Mari-Liis Oberg on pühade ajal selle töö ette võtnud juba 14 aastal. Foto: Marko Saarm

Kuusemüüjad ja peomeeleolus inimesed viskavad ikka omavahel nalja, lõõbivad ja soovivad vastastikku häid pühi, aga Oberg rääkis, et mõnikord astutakse ligi ka lihtsalt selleks, et natuke juttu ajada. Enamasti teevad seda vanemad inimesed. "Tulevad minu juurde, seisavad natuke, nuusutavad puid ja ütlevad, et tahavad kuuselõhna tunda. Lobisevad igasugusest tühjast-tähjast ja see on tore. Mõne lood on muidugi kurvemad, siis tekib hinges natuke tühi tunne ..."

Ühel päeval oli Obergi juurde astunud naine, kelle ta arvas olevat ukrainlanna. "Tal oli paber kaasas ja ta luges sealt pealt püüdlikult maha: "Kas teil on oksi?"." Oksi oli ning ostja suutis ka selgitada, et teeb neist lauale kompositsiooni.

Küsimusele, milline kuusk tal endal praegu kodus on, vastas Oberg asjalikult: "Serbia kuusk. Ma tahtsin näha, kas see hoiab paremini okkaid kinni. Ma tean, et teistest liikidest kuused hoiavad üldiselt paremini kui see meie tavaline Eesti kuusk, aga tahtsin selle ise järele uurida. Siis tean klientidele järgmisel aastal nõu anda ja kinnitada, et endal järelekatsutud värk."

Jõuludeks leitakse raha

Männimäe Maksimarketi juures on Kalle Kalviku müügipunkt ja peale kuusemüüja oli laupäeva lõunal seal ka peremees ise erksa päkapikumütsiga askeldamas. Kalvik on pärit Järvamaalt Paidest ning nagu ta ütles, on ta ametilt kraanajuht ja jõulukuuskede müük on pühadeaegne lisasissetulek. "Kuuskedega olen tegelenud juba 23 aastat," rääkis ta rõõmsalt. "Staažikas! Plaan on vähemalt 30 aastat täis saada."

Viljandis on Kalviku kuused pakkumisel teist aastat. "Rohekalda aiand, kes ka ise kuuski müüb, kutsus – nad mul head sõbrad," sõnas Kalvik ning märkis, et kuusemüüjate vahel võib küll vahel harva intsidente ette tulla, aga üldiselt on nad sõbrad ning turg on omavahel kenasti ära jagatud.

Kalviku silmis on kuusemüük ikka inimestele rõõmu toomine ja loomine, mitte äri. "Kust see linnainimene mujalt kuuse võtab? Jah, RMK metsast võib tuua, aga kas sealt ka selliseid ilusaid kuuski saab, see on omaette küsimus."

Enda müüdavatest kuuskedest on Kalvik ise kasvatanud vaid osa. "Kui ma tahaks kogu seda kogust ise kasvatada, siis ma peaks sellega aasta läbi tegelema," rääkis ta. "Kui sa müüd aastas seitse-kaheksasada kuuske, siis see tähendab, et sul peab olema kümne aasta varu ette istutatud. Igal aastal tuleb see kogus tulevikuks ette istutada ning see tähendaks umbes 10 000 kasvavat kuuske." Sellise kuusefarmi hooldamine tähendaks väga suurt tööd, mida muude tegemiste kõrvalt oleks väga keeruline teha.

Üks eriti ilus kuusk oli ostjatele isutekitajaks välja pandud.
Üks eriti ilus kuusk oli ostjatele isutekitajaks välja pandud. Foto: Marko Saarm

Aga kuidas Kalvikul müük on läinud?

"Täitsa hästi: suurem osa eestlastest on ikkagi jõulupuu-usku. Kuigi üha enam kasutatakse ka kunstkuuskesid ning tuuakse põhjenduseks, et kuusk ajab okkaid. Tegelikult ajavad ka kunstkuused veidi okkaid ning umbes kümne aastaga on see kunstkuusk täitsa otsas," rääkis ta naeruselt ning nentis, et jõulupuumüük on aastast aastasse üsna stabiilsena püsinud, eriti kui nulud juurde arvata. "Just need okkad ... Nulu tood esimesel või teisel advendil tuppa ja okkad püsivad küljes."

Majanduskriisi mõjusid Kalvik oma müügikohtade seniste tulemuste põhjal kuigivõrd näinud ei ole. "Kindlasti on ka raskes seisus inimesi, aga jõulude pidamise raha üldiselt leitakse, sest jõulud ei tule ootamatult ning nende väljaminekutega teatakse arvestada," lausus ta.

Justkui selle jutu tõestuseks hoidis Kalvik ise käes suurt lihapakki, sest oli just poest tulnud. Ta oli Paidest Viljandisse sõitnud küll sellepärast, et valmistus kuusemüügi otsi kokku tõmbama, aga saanud üksiti ühe mure kaelast ära. Nimelt oli Paides see liha, mida ta osta tahtis, otsa saanud. "Käisin Paides, käisin Türil, käisin Grossi poes – no ei ole seda liha, mis vaja! Mine veel lihata koju tagasi ka ... Siis kiiruga jooksin siia Maksimarketisse ja sain kuidagi jaole. Läks õnneks!"

Tagasi üles