Veel eelmise aasta kolmandas kvartalis tegi viljandimaalaste keskmine palk tubli hüppe ülespoole. Aasta varasemaga võrreldes oli see 11 protsenti kõrgem ning ulatus 10 289 kroonini. Ehkki neljanda kvartali andmeid veel pole, tõid lõppeva nädala uudised kindla teadmise, et palgaralli on möödas.
Valitsuskoalitsioon otsustas alandada kogu avaliku sektori palku kümnendiku võrra, Viljandi suurim tööandja Viljandi Aken ja Uks on ette võtnud suisa viiendikuni küündiva kärpe. Mitme teisegi firma töötajad on tööinspektsioonist palga langetamise pärast nõu küsinud. Seda, et uute töötajatega läbirääkimisi pidades pole jäme ots enam kandideerija, vaid firma käes, ei ole mõtet mainidagi.
Kindlasti on tööjõukulude kokkuhoid üks neid abinõusid, mis valmistavad ette Eesti majanduse uut tõusu või vähemalt hoiavad ära selle kollapsi. Buumist tõugatuna lendasid mitmes harus palgad mõistusevastaselt kõrgele ja nüüd, kui nõudlus on kõvasti kahanenud, peavad need konkurentsivõime säilitamiseks maa peale naasma.
Töövõtjatele kukru kergenemine arusaadavalt ei meeldi, kuid nemadki peavad tunnistama, et väiksem teenistus on parem kui üldse mitte midagi.
Kõiki ettevõtteid siiski sama lauaga lüüa ei saa ja leidub palju neid, kelle puhul pole palgakärped põhjendatud. Kui näiteks kindla turuga Esro otsustaks kaugküttega tegelevate töötajate tasu alandada ilma sooja hinna
tööjõukomponenti ja koos sellega kütte maksumust vähendamata, oleks raske seda mõistlikul moel seletada.
Kahtlemata on igal ettevõtjal õigus saada kasumit, kuid just kriisi ajal tuleb eriti hoolsalt silmas pidada õrna tasakaalu: ärisektor peab tagama oma jätkusuutlikkuse, ilma et kasutaks kuritahtlikult jõupositsiooni, mille tööpuudus talle annab.