Alo Raun: Eesti haridus vajab oma suurt eesmärki

Alo Raun Foto: Peeter Langovits

Haridus on üks neid valdkondi, mille kohta on kõigil midagi öelda. Nii ei panegi mind imestama, et Eestis ei suudeta kokku leppida, milline peaks meie hariduselu ikkagi olema.

Ma ei soovi analüüsida järjekordset katset haridusmaastikku muuta. Minu küsimus Eesti koolielu kohta on üldisem: mis on üldse Eesti haridussüsteemi mõte ja eesmärk?

Loomulikult ta sotsialiseerib ehk lihtsalt öeldes kindlustab kehtivat riigikorda ning peab õpetama inimesi hakkama saama nii igapäevaelus kui tulevases ametis. Neid ülesandeid täidab kool — muidugi omal kombel ja määral — igas riigis. Siit tekibki küsimus: kas ei võiks Eesti haridussüsteem seada sihiks midagi enamat kui igapäevase toimimise?

Kooli kaugem siht

Eestlased on juba kord harjunud pidama end mingis mõttes väljavalitud rahvaks. Kas ei võiks siis meie haridussüsteemil olla kõrgemat eesmärki, kaugemale ulatuvat ambitsioonikat visiooni? Sellist, mis vastaks küsimusele, kuidas saab kool tõhusamalt meie riiki paremale järjele aidata ning õpilasi täisväärtuslikeks indiviidideks kasvatada.

Kui Eestil oleks oma suur eesmärk, oleks loogiline, et ka koolielu toetab selle saavutamist. Just see oleks haridusmaastiku ümberkujundamise või samaks jätmise õigustus.

Unistus Eesti Nokiast

Nagu eestlastele kombeks, pole me suutnud kokku leppida ka oma riigi suures eesmärgis. Varem oleme rääkinud ühinemisest NATO ja Euroopa Liiduga, praegu on püha siht eurorahale üle minna. Kuid need on liiga lühiajalised eesmärgid, et haridussüsteem neid arvestatavalt mõjutada saaks. Samuti on need koolikauged.

Võib-olla on meid aastate jooksul enim inspireerinud kadunud presidendi Lennart Meri välja hüütud soov leiutada Eesti Nokia, unistus, et Eesti teadlaste ja ärimeeste koostöös sünnib midagi suurt, mis vallutab maailma ning aitab kaasa siinse majanduse õitsengule?

See visioon on kõlav, seisab autoriteetsetel jalgadel ning on ühena vähestest ületanud kildkondade piirid. Paraku on see praeguseks juba natuke kulunud ja ehk ka veidi kitsas.

Teele rikaste klubisse

Viimasel ajal on õhku visatud teinegi tulevikku vaatav ambitsioonikas soov, mis on paraku praeguse majanduskriisi tõttu vahel pilkeobjekt: viia Eesti 15 aastaga viie Euroopa rikkama riigi sekka.

See on samuti julge unistus. Pole tähtis, et see ei tundu nii lühikese ajaga teostatav. Võluv on just projekti lai haare. Suur edu ei pea tulema Soomet imiteerides, on ka teisi võimalusi. See unistus jätab palju rohkem uksi avatuks, kuigi ütleb tegelikult sama, mida kunagi Lennart Meri.

Idee väärtus tuleb paremini esile, kui vaadata elu viie või isegi kümne aasta peale ette. Ei tasu lasta end pimestada riigieelarve kärpimise aegsetest probleemidest. Nii nagu koolis laotakse vundamenti aastakümneteks, on selge, et igale langusele järgneb tõus. Pealegi, keegi pole öelnud, et rikkus ei või tähendada peale majandusedu vaimurikkust.

Õnnetuseks on selle lause tiivad paljude silmis kärbitud ka teisel põhjusel. Selle käis valimisloosungina välja Reformierakond ja vaevalt oleksid ülejäänud erakonnad nõus seda kergel käel aktsepteerima. Seepärast tasuks seda muuta ja laiendada.

Kuigi rikaste riikide klubisse murdmine tähendab paratamatult paljude sfääride arendamist ja meie kõigi elujärje kasvu, tuleks ehk küsida, kas on veel midagi, mis väärib eraldi väljatoomist.

Tõenäoliselt oleks paljudele meelt mööda, kui me liiguksime teadlikumalt heaoluühiskonna suunas. Teades, kui madal on Eesti inimeste keskmine eluiga, ei tohiks jääda ootama kauguses terendavat head elu, vaid peaks pakkuma ka vahepealseks ajaks lahendusi, kuidas omadega hakkama saada. Õnn ei peitu teatavasti ainult rahas, kui tsiteerida ühte teist, saatuse tahtel taas erakondlikku loosungit.

Kas neid kahte suunda, rikkuse ja samas üleüldise hea elukvaliteedi poole püüdlemist, oleks võimalik kuidagi ühendada? Esmapilgul tundub, et üks saab edeneda ikka teise arvelt. Kuid on võimalik ka teistsugune vaatenurk: otsida mõlema lähenemise ühenduskohti ning üritada vältida nende nõrku külgi.

Usinus ja koostöö

Kas ei võiks koolisüsteem soosida jätkuvalt eestlase loomuomast töökust, arendades selle kõrval koostööoskust? Näiteks suure individualismi kantsina tuntud USA-s tehakse palju koostööd. See sümbioos on andnud tugeva panuse riigi üldisesse edusse.

Eelnevat kokku võttes võiks meie ühiskonna kaugem ilus siht olla viia Eesti Euroopa Liidu viie rikkama riigi sekka, hoolitsedes samal ajal üleüldise elukvaliteedi paranemise eest. Las selle juhtmõtte kõlavam vormistus jääda ekspertide nuputada, kuid sõnum peaks olema selge.

Neli sihti silme ette

Kuidas saaks Eesti hariduselu eelnimetatud eesmärgi nimel tööle panna? Pakun välja mõne lähtepunkti, mis võiksid aidata selles suunas liikuda.

Esiteks: haridus toob majandusedu.

Nii rikka Eesti kui Eesti Nokia visioon eeldavad kiiret majanduskasvu, eelkõige teadmistepõhise majanduse toel. Mida suurem kogus teadmisi õnnestub kaalukausile asetada, seda suurema koguse raha vastu saab.

Kuidas seda tarkuste kotti täita, kui mitte haridussüsteemi tänapäeva ja infoühiskonna vajadustest lähtudes tõhusamalt tööle pannes? Kui hakata koolides varakult andma karjääriõpetust, on õpilasel juba põhikooli lõpul natuke selgem aimdus, mida üli- või kutsekoolis edasi õppida ning mis ainetele gümnaasiumis keskenduda.

Teiseks: tuupimine asendugu süsteemsusega.

Arusaam, et koolis võidab see, kes suudab rohkem tuupida, võiks lõplikult minevikku jääda. Kiirelt muutuvas maailmas aitavad kõige paremini hakkama saada tugev vundament ja suur paindlikkus, samuti koostööoskus. Õpilasel peab tekkima tervikpilt maailmast ja igast õpetatavast ainest, saamaks aru üleilmsetest protsessidest ja süsteemidest. Faktid leiab vajaduse korral paari minutiga internetist.

Kolmandaks: uuendusi soosib tolerantsus.

Teadmistepõhine majandus tugineb uuendustele. Nende alus on aga paratamatult piiride kompimine ehk julgus mõelda teisiti. Kui meie noored väljuvad koolist vähemusi vihkavate rullnokkadena, jääb ka andekus allasurutuks või lahkub välismaale. Meie osaks on aga Euroopa keskpärase ääremaa kuulsus.

Neljandaks: kõik anded tuleb ära kasutada.

Eesti on nii väike, et me ei saa endale lubada luksust jätta mõne andeka noore võimed välja arendamata. Ka probleemsetes peredes või ääremaadel võivad kasvada potentsiaalsed Nobeli preemia kandidaadid. Kool peab tagama, et nad õigel ajal üles leitakse ja nende arengut jälgitakse, nii et nende anne väärika rakenduse leiaks.

Oluline on seejuures riiklikult tagada, et pere rahaline seis ja muud sotsiaalsed tegurid pärsiksid seda minimaalselt.

Tuleviku võtmeküsimus

Eesti tuleviku võtmeküsimus on haridus. Selle kaudu tuleb majandusedu ja lahenevad muud meie ühiskonna probleemid. Nii Eesti riik kui haridus vajavad uut suurt eesmärki, mille võimalikke pidepunkte sai eespool visandatud. Selle lõplik sõnastamine on ehk praeguse presidendi käes.

Jääme ootama.