Viljandi praost: venelastele on õigeusklikuks olemine lapsest peale sisse kasvatatud, eestlane määratleb end palju vähem luterlasena

Viljandi Jaani koguduse õpetaja praost Marko Tiitus räägib, miks sätivad piiskopid end riigijuhtidega ühele pildile, kuidas sattusid Viljandi Jaani kirikusse lindude asemel värvilised kalad ja mis juhtus ametist tagandatud kirikuõpetaja Allan Praatsiga.

Marko Tiitus, teil on kirikus meeldivalt soe erinevalt väga paljudest teistest Eesti kirikutest. Kuidas te kirikut kütate?

Meil on kaugküte. Oleme liitunud ESRO-ga. Selleks, et soojaks saada, tuleb teha kahte asja: küttesõlmes nuppu keerata ja rahakotirauad lahti lüüa. Oleme aasta ringi köetav kirik, aga eelmisel aastal esimest korda keerasime jaanuarist märtsini kütte 5–6 kraadi peale ja pidasime jumalateenistusi keldrisaalis, mida kütsime puhuritega.

Täpselt aasta tagasi detsembris oli meie küttearve 4000 eurot. Detsembris on koolide ja lasteaedade üritused ning kontserdid ja jõuluteenistused. Siis peab olema soe, aga ilmselt ka algava aasta jaanuarist märtsini peame mõneks kuuks kiriku kütte maha keerama.

Peale selle, et teil on soe, on teil ka akvaarium. Olen paljudes Eesti kirikutes käinud, aga akvaariumi ei ole seni mitte kusagil kohanud.

Mina ei ole ka Eestis näinud. Mingil hetkel tahtsime, et kirikus oleks natukene elusloodust. Akvaarium on meil olnud kolm aastat ehk sellest ajast, mil rajasime laste mängunurga. Jaani kirik ehitati XV sajandil frantsisklaste kloostrikirikuna. Püha Franciscus oli väga looduslähedane apostel, ta pidas lindudele, kaladele ja lilledele jutlust. Püha Franciscus on ka katoliku maailmas looduskaitsjate ja keskkonnateadlike inimeste kaitsepühak. Meil on tema vitraaž ja ühel hetkel mõtlesimegi, et linde on keeruline kirikusse tuua, nad hakkaksid jutluse ajal segama, aga kalad oleks kõige turvalisem valik. Jeesus toitis leiva ja kaladega oma rahvast. Kala on olnud juba kiriku algusaegadest kristlaste sümbol.

Ühtlasi saavad lapsed kaladega suhelda ja näen, et ka eakamad inimesed on nendega juba ära harjunud. Tulevad teenistusele ja tervitavad neid. Meil on üsna laste- ja perekeskne kogudus. Kogudusel on oma lastehoid. Nemad käivad igal nädalal kirikus ja pühade ajal perejumalateenistustel.

24. detsembril teenib Viljandi Jaani kirikus jõuluteenistusel peapiiskop Urmas Viilma. Teenistust kantakse rahvusringhäälingus üle. Kas ja mida teete teistmoodi võrreldes näiteks eelmise aasta jõulujumalateenistusega?

Esiteks jätame ära teise jumalateenistuse. Juba teletehnika ja valgustuse ülespanek ning mahavõtmine võtavad aega ja energiat. Teleteenistus tähendab kõigepealt seda, et ajaliselt tuleb kõik väga täpselt paika panna. Kui tavaline jumalateenistus läheb kümme minutit pikemaks või jääb lühemaks, siis nüüd tuleb kõik koraalid, eelmängud ja piiblilugemised ajaliselt ära mõõta ja anda ka peapiiskopile jutluseks aeg ette. Telemeeskond käis siin juba oktoobris. Vaatasime üle, kus keegi seisab, kuhu tulevad kaamerad ja valgustid. Neil on kõik läbi mõeldud. Oma generaator on kaasas juhuks, kui elekter peaks ära minema. Selles mõttes on vastutus suurem, et see ei ole ainult oma kogudusele, paarisajale inimesele mõeldud teenistus, vaid et need on ikkagi sajad tuhanded, kes sellel päeval teenistust vaatavad.

Aga jumalateenistus on nagu jumalateenistus ikka. Ma ei ütleks, et kirikuõpetajal on mingi teistmoodi tunne. Iga jumalateenistus on eriline kogemus.

Teid valiti koos kahe kolleegiga piiskopiks. Kevadel asute ametisse. Palun selgitage, mis on praosti ja piiskopi vahe.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik koosneb 170 kogudusest, mis jagunevad 12 praostkonnaks, mis on võrreldavad maakondadega, ainult piirid päriselt ei kattu. Praost on piirkonna administratiivne juht, esindusisik, kes valitakse vaimulike hulgast ametisse neljaks aastaks. Viljandi praostkonnas on 14 kogudust.

Piiskopiamet on meie kirikus eluaegne, kuni pensionile jäämiseni. Piiskopid on terve kiriku juhid, kogu kiriku teenistuses. Kõige lihtsam oleks öelda, et piiskopid on terve kiriku ülevaatajad, ülemkarjased. Peapiiskopil, kes on kogu kiriku tippjuht või esivaimulik, on abiks kolm piiskoppi, kes osalevad terve kiriku juhtimises. Minule jääksid kureerida neli Lõuna-Eesti praostkonda: Valga, Viljandi, Tartu ja Võru.

Peale selle terve hulk muid ülesandeid, näiteks Eesti kirikute nõukogu töös osalemine või rahvusvaheline suhtlus, mida peapiiskop üksinda ei jõua kanda. Olen ka vastutav vaimulike hariduse ja täiendusõppe, liturgia ja kirikumuusika eest.

Kas palk tõuseb?

Loobun praosti ja kirikuvalitsuse assessori ametist ja piiskopi ameti eest saadav palk enam-vähem katab nende ametite tasu.

Kas pidite kindlasti loobuma või oli see vabatahtlik otsus?

No see on kokkulepe. Pole otsest keeldu, et piiskop ei võiks olla samas ka praost, aga pole ju mõistlik koondada kõiki ülesandeid ühe inimese kätte. Piiskop on küll kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi liige.

Kuidas kiriklikes organisatsioonides valimised käivad? Ega demokraatiat väga ole?

Nii ja naa. Piiskopid ja peapiiskopi valib ametisse kirikukogu. Kirikukogu on meil umbes 60-liikmeline demokraatlikult valitud organ. Sinna kuuluvad nendesamade praostkondade sinodite esindajad, kes on valitud, ja praostkondade sinoditesse omakorda valivad esindajad kogudused. Selles mõttes on valimised ikkagi demokraatlikud selle erisusega, et piiskopikandidaate ei esitata vabalt, vaid need esitab peapiiskop. Natuke sarnaneb see olukorraga, kus peaminister esitab ministrikandidaadid riigikogule. Aga riigikogul on siiski ju võimalus mitte neid kandidaate toetada.

Päriselus koputab riigikogu kandidaadid ikkagi ära.

Eks selles mõttes ole kirikukogus samamoodi, et kui kirikukogu ei usaldaks piiskopikandidaate, siis tähendaks see umbusaldust ka peapiiskopile. Tal ei oleks võimalik oma meeskonda moodustada. Minu enda puhul need hääletustulemused olid, kui õigesti mäletan, 40 poolt ja 14 vastu, mis tähendab, et see ei ole nagu kommunistlikus parteis, et kõik tõstavad lihtsalt kätt, vaid inimestel oli ikkagi võimalik väljendada oma meelsust. Hääletus oli salajane.

Kas kampaaniat ka tehti?

Sellist kampaaniat, et oleksime mööda Eestit sõitnud või inimesi läbi helistanud, ei olnud. Kõik toimus kirikukogus kohapeal, kus oli võimalik küsimusi esitada, ennast tutvustada ja selle kaudu meelsust mõjutada. Kui meil olid kaheksa aastat tagasi peapiiskopi valimised, kus olin samuti kandidaat, oli enda tutvustamist ja debatte rohkem. Peapiiskopi kandidaate esitavad praostkonnad.

Mis te arvate, miks need 14 teie poolt ei hääletanud?

Olen ikka mõelnud. Diskussioonides tuli see natuke ka välja. See ei olnud niivõrd isikute vastu, vaid meil on mõned vaimulikud, kelle arvates ei peaks piiskoppe nii palju olema. Argumenteeritakse, et oleme väike kirik, liikmete arv kahaneb, aga samal ajal tuleb tippjuhte või esindus­isikuid juurde. Selline mõtteviis on osalt täiesti arusaadav.

Teisalt ka omavalitsuses, kus elanike arv väheneb, on vaja ikkagi osutada kõiki teenuseid. Kirikus on samamoodi. Liikmete arvu vähenemine ei tähenda, et kirikul ülesandeid või mõju vähemaks oleks jäänud.

Moskva Patriarhaadi Eesti ­Õigeusu Kirikusse tuleb liikmeid juurde, mis minu meelest ei ole kõige parem suundumus, ent luteri kiriku liikmeskond väheneb. Miks?

Eesti rahvaarv väheneb. Meil suletakse koole, tõmmatakse teenuseid kokku. Kirikut tuleb vaadata ühe osana sellest pildist. Ja kogudused on ka erinevad, näiteks Viljandi Jaani koguduse liikmete arv ei vähene, vaid kasvab. Tõsi, mitte nüüd küll hüppelises tempos, aga võib-olla kümme inimest aastas. Meil ei ole eakate põlvkonna osakaal nii suur. Jaani kirik taastati 1990. aastatel ja nende arv, kes surevad, ei ületa juurdetulijate arvu.

Kui luteri kirikut võrrelda õigeusu kirikuga, siis vene rahvusest inimene peab õigeusu kiriku liikmeks olemist osaks oma identiteedist lahus sellest, kas ta tegelikult igapäevaelus õigeusu kiriku rituaale ja õpetust järgib või mitte. Ta on ikkagi pravoslavnõi. Rahvaloenduselt tulevad andmed ilmestavad seda, kuidas inimene ennast ise määratleb. Minule teadaolevalt ei peeta õigeusu kirikutes ka Preisi täpsusega hingekirju. Preester oma tunnetuse järgi hindab koguduse suurust.

Samas identifitseerib eesti inimene end palju vähem luterlasena. Paljud inimesed ju järgivad oma elus kristlikke põhimõtteid ja kombeid, käivad aastas paar-kolm korda kirikus. Selliseid väga veendunud ateiste loomulikult on, aga igapäevaelus neid tohutul hulgal ei kohta. Pigem öeldakse: «Tead, see on päris tore ja vajalik, mis te seal teete, ja ma austan kirikut selle eest, aga ma ise ristitud ja leeritatud pole ega pea seda ka vajalikuks.» Ei osata eesti kultuuri siduda luterlusega. Meid on ikkagi õpetatud viimased 80 aastat, et ristiusk on meile võõras, sakslaste poolt tule ja mõõgaga toodud. Ei saa öelda, et seal nüüd üldse tõde pole, aga see väga kallutatud müüt elab inimeste peas edasi.

Tänapäeva inimene kipub umbusaldama igasuguseid institutsioone. Eks kirikuga ole samamoodi. Inimesed küll tulevad, käivad, toetavad, isegi annetavad raha, aga tahavad olla oma valikutes vabad.

Inimene mõtleb: tahan, et kirik oleks olemas. Kui vanaema on surnud, siis helistan õpetajale ja palun hingepalvet või matusetalitust. Paljud inimesed käivad ja süütavad vaikselt kirikus küünla. Neile meeldiks, kui keegi peaks kirikut üleval ja hoiaks selle uksed lahti.

Tehtagu.

Just, tehtagu! Ei tulda selle peale, et Eestis ei pea riik kirikut üleval. Aga keegi peab ju selle igapäevaelu eest hoolitsema.

Religioonisotsioloogias on hästi palju tsiteeritud mõiste «asenduskristlus»: see on just nimelt, et tehtagu: «Hindan religiooni, kirikut või kristlikke väärtusi, aga ma ei taha ise sellesse aktiivselt panustada.» Aga kui kirikuid hakataks ühtäkki sulgema, siis arvan küll, et eesti inimene ikkagi hakkaks nende eest seisma.

Kaitseväes pandi kaplanaat kinni. Võib-olla mõtlevad laigulised teistmoodi, kuigi kaevikus ei ole kuuldavasti ühtegi ateisti.

See oli poliitiline otsus. Niipalju kui minul on olnud kokkupuuteid kaitseväe ohvitseridega, siis ikkagi ütlevad kõik, et kaplanid oleksid vajalikud. See oli sama asi nagu orkestriga, leiti, on vaja kokku hoida, aga lõpuks – kui palju ja mille arvelt on võimalik kokku hoida?

Vene inimesed seovad seega õigeusklikkust niinimetatud Vene maailma ideoloogiaga, mitte niivõrd usutavade järgimisega. Nad sünnivad ida kiriku liikmetena.

Venelaseks olemine on neile lapsest peale sisse kasvatatud. «Oleme osa suurest ajaloolisest riigist ja kultuurist, mille lahutamatu osa on pravoslavnõi.» See ei pruugi tähendada, et nad iga päev palvetavad või käivad kirikus.

Aga miks nad Eesti apostlikku õigeusu kirikusse ei astu?

Eks seal ole ajalooline ja poliitiline taust. Eesti apostlik õigeusu kirik likvideeriti Nõukogude okupatsiooni käigus. Nende kogudused viidi Moskva Patriarhaadi alla. Kui taasiseseisvuse tulles Eesti õigeusu kirik taastati, siis tagastas riik neile pühakojad. Oli pikka aega probleem Moskva Patriarhaadi õigeusu kiriku registreerimisega Eestis, lõpuks see lahenes.

Nende kahe kiriku suhted ei ole just maailma parimad. Eks Ukraina sõjaga seonduv, kus Moskva Patriarhaat vähemasti patriarhi tasemel toetab ikkagi Putini ideoloogiat, on neid pingeid veelgi tugevdanud. Kui poliitika ja religioon segunevad – ja ega neid ajaloos päris lahus ei ole kunagi õnnestunud hoida –, siis on pahandust palju.

Mis juhtus Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praatsiga? See on sarnane Jaan Tammsalu kaasusele?

Jah, Allan Praats on kirikuvalitsuse otsusega vabastatud Pauluse ja Karksi koguduse teenimisest 7. novembrist ja määratud reservi.

Kõlab nagu sõjaväes. Mida see reserv tähendab?

Reserv tähendab seda, et vaimulik, kes on reservis, ei ole tegevteenistuses. Ta ei ole koguduse õpetaja ega kaplan, aga tema vaimuliku õigusi ei ole ära võetud. Reservvaimulik võib pidada jumalateenistust, matust või ristimist kohaliku koguduse õpetaja loal. Ta ei ole aktiivses teenistuses, aga võib vaimulikke toiminguid teha, kui mingi koguduse õpetaja temalt seda palub. Allan Praatsi reservi arvamise põhjused on isiklikud ja puudutavad perekonnaelu. Arusaadavatel põhjustel, kui keegi seda kommenteerida tahaks, siis peaks Allan seda ise tegema.

Kas see on õige, kui tööandja, praegusel juhul kirik, oma töötaja eraellu sekkub?

Eraellu ilmselt tõesti ei saa sekkuda ega peagi sekkuma. Küsimus on selles, kust maalt läheb eraelu piir. Vaimulik on avaliku elu tegelane, nagu seda on linna- või riigijuhid. Kas peaministri abikaasa ärid peaks huvitama valijaid ja avalikkust või ei peaks? Kirikuõpetaja annab juba teenistusse asudes ametivande, milles lubab kuulutada kiriku õpetust ja elada kristlike kõlblusnormide ehk kümne käsu kohaselt. Kui on tegemist avaliku ja kestva olukorraga, kus rikutakse üht kümnest käsust, siis tuleb ka vaimulikku manitseda ja vajaduse korral ta ajutiselt või alaliselt teenistusest kõrvaldada.

Aga kas kirik ei võiks andestada?

Muidugi võiks ja peabki. Kui räägime konkreetselt, siis Jaan Tammsalu on praeguseks uuesti abielus. Kui ta tahaks nüüd mõne koguduse õpetajana teenida, siis on tal selleks võimalus. Loodan väga, et ka Allan Praatsi puhul lahenevad need asjaolud, mille tõttu ta on reservi arvatud, ning ta naaseb uuesti kirikut teenima. Inimest ei tohi ühe eksimuse pärast tühistada. Samas tuli kirikuvalitsusel lahendada väga keeruline ja pikalt vindunud olukord koguduses, kus oli palju asjaosalisi ja segadust.

Riigikaitse õpetus tehti kohustuslikuks. Kas usundiõpetus peaks olema koolides samuti kohustuslik?

Meie kiriku juhtkond on igal juhul seda meelt, et peaks olema. Räägime usundiõpetusest kui mittekonfessionaalsest ainest, kus tasakaalustatult käsitletakse erinevaid suuremaid usundeid. Algatasime Rahva­algatuse keskkonnas petitsiooni, et kutsuda üles korraldama sellel teemal rahvahääletus, nii nagu see oli sada aastat tagasi. Üheksakümnendatel kardeti väga, et usuõpetust hakatakse kasutama religioosse propagandana. Aga nüüd, kui riiklikus õppekavas on valikainena usundiõpetuse õppekava, mis on tasakaalustatud ja võrdlev, õpetatakse seda ikkagi üksnes 70 koolis Eestimaal. Üldises plaanis jääb religioosne kirjaoskus praegu puudulikuks.

Riigikaitse õpetus on puhas propaganda.

Just, õige lähenemine. Usundiõpetuses on seda isegi vähem, sest seal tutvustatakse erinevaid maailma religioone. Inimesel, kes ei mõista religiooni olemust, religioosseid praktikaid ja ajalugu, on paljudest asjadest keeruline aru saada. Väga paljudes valdkondades, töötades arsti, põetaja, advokaadi või ajakirjanikuna puututakse kokku inimestega, kelle maailmas mängib religioon olulist osa, ja kui selle koha pealt on sinu teadvuses tühi koht või mõtled, et need inimesed on väikese kiiksuga, siis on keeruline nendega suhestuda. Eriti neile, kes tegelevad rahvusvaheliste teemade ja suhetega kas siis ettevõtluses või mis tahes valdkonnas, oleksid religiooni puudutavad teadmised kasulikud. Tervikuna tundub, et viimase kümnendi jooksul on religioossed teemad ühiskonnas leidnud laiema kandepinna.

Kas sõdade tõttu?

Ühelt poolt sõjad, aga ka vaimse tervisega seotud teemad, mis on tõusnud fookusesse. Meil on näiteks sotsiaalministeeriumi projekt, mille kaudu suuremates hooldekodudes pakutakse hingehoiuteenust. Ise käin Pärsti pansionaadis ühel päeval nädalas.

Kui Pärsti pansionaadis käite, millest te elu loojangul olevate inimestega räägite? Millest nemad räägivad?

Väga erinevaid jutte räägime. Seal on inimesi, kelle dementsuse aste on juba selline, et suhestuda saab ainult mingisuguse vahetu reaktsiooni või sündmuse pinnalt: kuidas toit maitses või kuidas sul täna läheb või palju õnne sünnipäevaks, aga kahe minutit pärast on ta juba unustanud selle, millest rääkisime. Ja siis on need, kelle mõistus ja eneseväljendus on täiesti selged. Räägime elust, minevikumälestustest, nendest võimalustest, mis praegu on. Mõni inimene ütleb näiteks, et hea meelega räägin sinuga, aga ära hakka mind usku pöörama. Loomulikult on seal ka koguduste liikmeid, kristlasi, kellele loen piiblit, kellega palvetame koos.

Püüan leida sellise keele ja teemad, mis inimesele sobivad. Ma ei lähe ega ütle, mis teemadel tahan rääkida, vaid püüan esitada avatud küsimusi: kuidas läheb, kuidas on suhted lastega või mis muret teeb, ehk sellelt pinnalt leida ühise jututeema. Seal on iga inimlik kontakt asjaosalisele sündmus omaette.

Mõnikord arvatakse, et kirik täidab ainult mingeid esindusülesandeid. Aeg-ajalt küsitakse, miks piiskopid paraadidel riigijuhtidega ühe pildi peale on sätitud, aga need on sündmused, mida võimendab meedia. Tegelikult püüame olla ikkagi eeskätt seal, kus on inimeste päriselu – ka seal, kus on lamatistega haiged ja need, kes on oma elu viimasesse staadiumisse jõudnud, ning toetada, aidata neid.

Mõnel hetkel on mõnele hooldekodu töötajale samuti oluline, et ta saab natukene oma hinge pealt ära rääkida inimesele, kes ei ole tema vahetu ülemus, vaid kes on vaimulik ja võib-olla mõistab paremini. See on ju ääretult tänuväärne, ääretult raske töö, mida inimesed teevad väikese palga eest, olles avalikkuse suure surve all. Kuuleme ju sageli lugusid hooldekodudest, mida kritiseeritakse ja võrreldakse isegi tapamajadega. Aga suur osa nendest hooldajatest, keda mina näen, teevad oma tööd südamega, teevad rasket tööd. Loomulikult tänatakse neid vähe, pigem tehakse etteheiteid, aga tegelikult on nad suure empaatiavõimega ja väga kannatlikud. Vähemalt suurem osa neist, eks mingeid erandeid on alati.

Kas see on mingi eesti inimese eripära – vinguda, viriseda, kritiseerida ja võimalikult vähe kiita – või on see tervikuna inimese eripära?

Võib-olla on see üks nendest isetekkelistest müütidest, aga mingis osas nõustun. Olen märganud, et eriti mõnest teisest ühiskonnast naastes on vahe märgatav. Mäletan, kuidas ühel suvel Austria reisilt tulles vaatasin Leedu restoranis järjekorras tusaseid inimesi, et näed, eestlased. Võiksime olla natukene rõõmsamad ja tänulikumad. See käib ka minu enda kohta.

Milline on teie jõulusoov?

See on koht, kus on oht muutuda väga pateetiliseks. Minu soov on, et igaüks saaks aru, et just see hetk, milles oleme, see elu, mida elame, on parim võimalikest, sest see on päriselt olemas. Minu päris elu siin ja praegu. Ei pea kogu aeg midagi juurde paluma: oleks rohkem aega, rohkem raha, rohkem armastust ... Igasuguste asjade soovimine asetab meid positsiooni, justkui oleks praegu midagi olulist puudu. Toetage jalad maha, vaadake taevasse ja mõelge, et just siin ja praegu on parim aeg minu elus. Eilsest ei tea me enam midagi ja homsest ei tea me veel midagi. Hando Runneli sõnadega: «Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu, ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu.»

Eestimaal on väga-väga paljud asjad siiski väga-väga hästi. Meil on rahu. Meil on läinud oluliselt paremini, kui 30 aastaga oleks võinud eeldada. Kui mõelda, mis kõik oleks võinud juhtuda või kuidas on naaberrahvastel läinud, siis midagi juurde soovida oleks liiga kõrk. Soovin, et oskaksime olla rahul ja rõõmsad hetkes.

MARKO TIITUSE ELULUGU

• Marko Tiitus on sündinud 6. septembril 1971. Ta lõpetas Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ning õppis teoloogiat Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) usuteaduse instituudis ja Norra luterlikus teoloogiakõrgkoolis, kus omandas 1997. aastal filosoofiamagistri kraadi usuteaduse alal.
• Tiituse ordineeris 1999. aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaametisse peapiiskop Jaan Kiivit.
• 1999–2000 oli Tiitus Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, 2000–2005 Juuru Mihkli koguduse õpetaja. Vaimulikutöö kõrvalt on ta pidanud loenguid Concordia ülikoolis, usuteaduse instituudis, muusika- ja teatriakadeemias ning Viljandi kultuuriakadeemias.
• 2001. aastast on Tiitus EELK usuteaduse instituudi tegeliku usuteaduse õppejõud, pidades loenguid liturgikast ja liturgia ajaloost ning juhendades liturgika seminare. Ta on EELK kirikukogu liige, liturgiakomisjoni ja haridusnõukogu liige ja vaimulike konverentsi juhatuse esimees. 2007. aastast on Marko Tiitus EELK Viljandi praostkonna praost.

Allikas: Viljandi Jaani kogudus