Viljandimaa koolilapsed ehitasid mitukümmend amfiibautot

Tääksi põhikooli õpilase Danel Leppeneni auto pääses finaali, nagu ka ülejäänud neljal pildil olevad sõidukid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Stokkeri tööriistakeskuse riiulitel on reas Viljandimaa põhikooliõpilaste valmistatud amfiib­autod.

Mõnekümnest masinast valis žürii välja seitse, mis lähevad aprilli lõpul Tallinna finaalvõistlusele.

«Viljandi mudelid olid väga mitmekülgsed,» ütles Stokkeri tööriistakeskuste keti turundusjuht Peep Pajumäe. Töid tuli mitmest Viljandimaa koolist ja tänu sellele rõõmustasid neljaliikmelist žüriid erisugused amfiibautod.

Valmivad tänu õpetajate agarusele

Juba kuuendat korda asetleidvate Stokkeri meistrivõistluste korraldaja Heikki Sal-Salleri tõdemust mööda on siinsed põhikoolilapsed alati huvitavaid mudeleid valmistanud. «Viljandi kant on sageli kõige tublim,» nentis ta ja lisas, et seda ilmselt tänu siinsetele agaratele kooliõpetajatele.

Tema sõnutsi on alati olnud esindatud Tääksi kooli tööõpetuse õpetaja Margus Mikkori juhendamisel valminud sõidukid. Nii ka seekord. Mikkori õpilaste amfiibautod võis ära tunda heleda puidu ja sinise ujuvmaterjali järgi.

«Penoplasti kasutati ka Tartu poolfinaalis. See hea kerge ja vee peal püsiv materjal on ujuvsõiduki puhul kindla peale minek,» rääkis Peep Pajumäe.  

Autonäitused on üleval Stokkeri tööriistakeskustes kõikjal Eestis ja jäävad näha veel poolteiseks nädalaks. «Selle ajaga jõuame Eestile tiiru peale teha ja tööd ära hinnata,» lausus Pajumäe.

Seejärel võivad õpilased oma kätetöö kauplustest kokku korjata ja finalistid saavad vajaduse korral veel auto kallal nokitseda.

Finaalvõistlusele läheb autosid neljakümne ringis. «Oleneb, kui palju huvitavat silma jääb,» sõnas Sal-Saller. Tartu Stokkerist saatis žürii nagu Viljandistki finaali seitse sõidukit.

Amfiibautode seas oli ka sõjamasinaid

Möödunud aastal meisterdati veotraktoreid ja tunamullu kiireid unistusteautosid.Tänavu teemaks olnud amfiibauto pidi liikuma elektrimootori jõul ja suutma sõita nii maal kui vees.

Selle mootori toitepingeks oli määratud kuni kuus volti ja maksimaalseks pikkuseks 30 sentimeetrit.

Viljandi Stokkeri poest valiti finaali sellele kirjeldusele vastavaid sõjamasinaid, heledaid puitautosid, konservikarpidest sõiduk ja voolujooneliseks silutud must sportmudel.
Autorataste külge oli sageli kinnitatud labasid. Neid oli tehtud nii puust, plastikust kui mõõdulindijuppidest. Viljandi Stokkeri klienditeenindaja Jaanus Siim teadis rääkida, et liistakud aitavad masinat vees edasi.

Ühele mudelile oli veetakistuse ületamiseks kinnitatud tahaotsa ka propeller.
Poolfinaalides sõidukeid ei ujutata. «Esimeses voorus hindame vaid visuaalselt ideed, tööd ja vaeva,» ütles Peep Pajumäe.

Finaalis tuleb sõidukitel vee peal püsides läbida poolteise meetri pikkune ja kümne sentimeetri sügavune veetakistus.

Viljandi on juba võidurõõmu maitsnud

Kogu Eestist laekus võistlusele ligikaudu sada mudelit. Varasemail aastail on toodud isegi 1200 autot, aga Heikki Sal-Salleri jutu järgi viis kvaliteedinõuete karmistamine sõidukite arvu alla. «Me ei taha, et tuleks palju sarnaseid autosid augu täiteks, vaid olulised on töö korralikkus ja idee,» põhjendas ta.

Mudeliterohkel aastal oli ainuüksi Margus Mikkori juhendamisel valminud 200 sõidukit. Toona käisid hindajad ise koolis kohal, sest nii suurt hulka autosid polnud mõtet kauplusesse vedada.

Viljandimaa õpilased on Stokkeri meistrivõistlustel sageli silma jäänud. Mullu, kui valmistati traktorimudeleid, tuli Stokkeri meistriks Jakobsoni gümnaasiumi poiss Karl-Eric Alert. «Ta isa käis siin veel tööriistu otsimas ja välja tuli väga filigraanne masin,» meenutas Jaanus Siim.

Heikki Sal-Salleri sõnutsi on keegi Viljandi omadest igal aastal finaali jõudnud. «Peaaegu alati, kui Margus Mikkori tütar osaleb, on ta võitnud mingi auhinna,» ütles ta. Sal-Saller kinnitas, et tegu pole ainult poiste võistlusega ning tänavugi on juba hinnatud tütarlaste valmistatud amfiibautosid. Seekord Viljandist finaalvõistlusele ühtegi tüdrukut ei pääsenud.