/nginx/o/2023/12/07/15768630t1h4da4.jpg)
«NII OLI see ka praeguses kohtuasjas, kus endisi elukaaslasi ei iseloomustanud vähimalgi määral vastastikune tundeseotus ning nende suhe ei olnud mõeldud tagama või toetama sotsiaalset turvatunnet,» seisis pressiteates, mille ma kolmapäeval riigikohtult sain. Korraks venis suu kõrvuni. Juriidiline termin «vastastikune tundeseotus» tundus lihtsalt naljakas.
Sain sellest kohtulahendist teada veel, et kui inimesed ei ela koos, siis nad ei ela koos ja seda elu ei saa nimetada kooseluks, ning lähisuhe ei ole lähisuhe, kui keeleliselt ei ole seda võimalik kirjeldada kui lähedast suhet. Lisaks selgus, et lähisuhe on Eesti õiguse autonoomne mõiste.
Ajab naerma? Muiata ju võib, aga tegelikult pole siin mingit nalja. On hoopis tunnustamise koht. Justiitssüsteemis on väga vähe ruumi tunnetele, sest neid ei saa paragrahvides kirjeldada. Kohus seevastu on kõrgeimal tasemel öelnud, et tunded on olemas ja õigusemõistmisel tähtsal kohal. Seejuures on tunded just sellised, nagu inimesed neid oma lihtsas keeles väljendavad. Ehk siis kasutame juriidilist terminoloogiat riigikohtu sõnastuses: õigusmõistete avamisel ei tohi eemalduda nende üldkeelelisest tavasisust.
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)