Talvine unenägu ilmutab end päriselt

Mets ja maa on kaetud küllusliku valge glasuuriga. Kõik on hingematvalt kaunis. Justkui talvine unenägu, mis päriselt pole võimalik.

Siiski tundub, et see on tõsi. Tasapisi poeb külm ligi, kerge tuul kiigutab oksi ja mõnelt neist pudeneb ivake lund. Taevas on pilves, kuid samas paistab päike. Puu ringutab – kostab käginat, siis üksik plaksatus. Suurt muud kuulda polegi, kui, siis su enda mõtted.

Kuidas kirjeldada ülimat ilu, mis on ühtaegu lummav ja jäiselt karge ning mida on lõputult su ümber? Mõtted hakkavad rändama oma radu. Järsku, ei tea kust, tekib aga tahtmine see ilu ära süüa. Sest eemalt vaadates tundub, justkui ei seisaks mitte kuused, vaid rivvi on laotud piparkoogid, mis kaunistatud ohtra magusa vaabaga.