Birk Rohelend sai valmis põnevusromaani

Viljandist pärit kirjanik Birk Rohelend esitleb uut raamatut 9. detsembril kell 13 Centrumi keskuses Rahva Raamatus. Foto: Kristiin Kõosalu

Oma uue krimiromaani ilmumise eel tunnistab kirjanik Birk Rohelend, et koges seda kirjutades üllatusi. Pärast eelmist, rahvusvahelist edu toonud Otto Mülleri lugu on temas aga juurdunud sügav huvi multireaalsuse vastu ning tugevnenud tõmme ulme- ja action-filmide poole. 

Raamat "Liiga palju armastust", mis peagi lugejateni jõuab, on kirjaniku sõnul kaks aastat tagasi ilmunud ja seejärel teleseriaaliks vormitud "Kes tappis Otto Mülleri?" järg. Teos keskendub juba tuttavate uurijate Agnese ja Gabrieli loole, kusjuures tegevus toimub umbes kolm kuud pärast eelmise raamatu lõppu.

"Idee sünniga läks nii nagu minu puhul ikka: mingitest kildudest ja motiividest hakkas see lõngakera ennast kokku kerima. Võin ausalt öelda, et kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks oli Freddie Mercury "Too much love will kill you", sellele on ka romaani alguses viide ja pealkirigi on temalt laenatud," vihjab Rohelend. "Selle laulu sõnad ühel hetkel justkui haakisid ennast pähe kinni: et mida see ikkagi tähendab, kas „liiga suur armastus“ on olemas?"

Kirjanik tunnistab, et kuulas raamatu kirjutamise ajal seda laulu oma tuhat korda, aga isu täis ei saanud. "Minu jaoks on selles loos sügav sõnum, mis mind ennast tõeliselt kõnetab. Ju vist olen ka ise natuurilt selline inimene, kes kipub emotsionaalset maksimumi ära tooma, olgu siis pluss- või miinuspoolelt: et kui juba, siis kirega, tippu või põhja. Mõistus alati hilineb, saabub südame poolt loodud sündmuspaigale, lööb käsi kokku ja imestab: tõesti? Sa lõid sellise olukorra? Milleks ometi?"

Romaani kirjutamiseks oli vaja kahte aastat

Et tegu on krimkaga, siis on autori sõnul kõige keskmes loomulikult mõrv. Keskkooliaegsed sõbrad kohtuvad kakskümmend aastat pärast viimast ühist pidu, mil üks nende hulgast, Stella-Kai-nimeline tüdruk, kaduma läks. Vastuse asemel, mis Stellaga juhtus, on järgmiseks hommikuks veel üks nende hulgast tapetud ja müsteerium kogub hoogu.

Et Rohelend ei ole ainult kirjanik, vaid on argielus Hele-Riin Piheli nime kandes Tallinna tehnikaülikoolis üsna suure osakonna juht, kes peab tegelema saja asjaga, lisaks veel perekondlikud kohustused ja lõputu enesetäiendamine, tahab lugeja kindlasti teada, kuidas leidis ta aega ja jõudu uue romaani kirjutamiseks.

"Olen täheldanud, et kaks aastat on selline ajalõik, mis minu puhul töötab," vastab Rohelend. Kiirendada seda protsessi tema sõnul hästi ei saa, sest teostes kipub olema nii palju detaile, et ühe korraga need pähe ei tekigi. "Viimaste aastate tugev trend jutustada lugusid paralleelsete narratiivide, aja- ja karakterihüpetega on ka mulle kuidagi loomuomane. Vist on asi selles, et ma lihtsalt ei usu absoluutse tõe olemasolusse: see, mis tegelikult juhtus, on tavaliselt olukord, mis ei saa kunagi kirjeldatud," selgitab krimikirjanik.

Reaalsus on tema sõnul üdini subjektiivne: iga inimene kogeb juhtuvat omamoodi, mälu talletab kogetust ainult fragmendi ja sageli juhtub, et aastate jooksul kirjutab selle viimasegi üle. Inimesed, kes on kunagi olnud koos ja midagi kogenud, võivad mäletada selliseid tükke, millele teise inimese peas ei ole mingit ekvivalenti. "Nii tekivad multitõed: sinu lugu ja minu lugu sellest, kes me kunagi olime." See on kirjaniku sõnul tohutult huvitav, suur autoripositsiooni eelis: ajas, inimeste sees ja nende kõrval võib autor liikuda ükskõik millises järjekorras ja ülesehituses.

Boheemlase asemel pigem raamatupidaja

"Vahel tunnen Sherlock Holmesiga teatavat hingesugulust: kui mul poleks probleemi, mille kallal mõtiskleda, kukuksin ilmselt oopiumisussi põhja ära. Õnneks annab elu piisavalt materjali, kuklas loovaju kogu aeg talletab ja sünteesib, samal ajal kui ratsionaalaju operatiivülesandeid lahendab. Minus puudub boheemlane, inspiratsioonipuhangutega loomeinimene, pigem olen nagu raamatupidaja, tõstan loovmõtted kenasti ühte kuhjakesse ja vaba hetke saabudes toimetan nendega süsteemselt ja järjepidevalt. Klassikalisi puhkusi ja nädalavahetusi minu elus ei eksisteeri."

See pole aga kogu saladus, sest Rohelend märgib, et on teadlikult treeninud ennast võimalikult kiiresti kirjutama. "Stsenaariumide kirjutamine – kõikide sarjade peale kokku olen kirjutanud üle saja episoodi – on olnud selleks hea treening. Mõtlemine ja komponeerimine käib kuklas, muude protsesside taustal. Kui juba kirjutama hakkan, siis väga harva kustutan või toimetan midagi suures mahus, pigem on tolleks hetkeks jäänud vaid kirjapaneku vaev."

Üllatuslik avastus

Ehkki kirjanikud on enamjaolt küpsed isiksused, kellel kujuneb aastate jooksul välja oma stiil, koges Birk Rohelend värsket krimilugu kirjutades ka üllatusmomente. Eelkõige just endas. "Tuvastasin endas esimest korda nostalgia. Minu täiskasvanuks saamise hetk juhtus aastatuhande vahetusse ja seltskond, kes siin mõrvaloo keskmesse satub, on minu eakaaslased. Meie küpsemise hetk oli unikaalne, täpselt enne digiplahvatust ja mobiiltelefone. Meie täiskasvanuks saamises oli selline omamoodi armas naiivsus, mida peale meid tulnud YouTube’i ja TikToki noored ilmselt enam kunagi kogeda ei saa. Füüsiliselt, koolihariduslikult olime enda meelest päris tublid, elukogemuselt ja infoväljalt aga valged lehed. See tagasivaatamine kaotatud naiivsusele on omamoodi magusmõrkjas kogemus," jutustab Rohelend.

Ülesehituselt on raamat aga üsna väljakutsuv. "Tegevus kulgeb mööda motiive, ei püsi rangetel ajatelgedel. Rohkem on sissevaadet tegelastesse, nende mõttemaailma. Saame tuttavamaks Agnese ja Gabrieliga, ka nende omavaheline dimensioon muutub. Kui eelmine kord lahendasid uurijad lugu, kus kõikidel oli motiiv, siis seekord pole seda justkui kellelgi."

Kokkuvõttes tunnistab Rohelend, et püüdleb alati selle poole, et iga uus teos oleks eelmisest parem. "Seni on see nii ka läinud, raamatu ja sarjaga "Kes tappis Otto Mülleri?" kaasnenud edu, muu hulgas selle linastumine Saksamaal, Jaapanis ja Lõuna-Ameerikas, on olnud mulle endalegi muljet avaldav. Olen enda kõige suurem kriitik ja seetõttu vaatan alati rohkem sissepoole: kas avastasin midagi uut, sain enda jaoks kätte järgmise kvaliteeditaseme, leidsin mõne uue nüansi? Kas koostöö inspireeris mind jätkama? Seni on vastus olnud jaa."

Lisaks on sügavale juurdunud multireaalsuse mõte igasuguseid erinevaid ideepungasid tekitanud, paljunenud eri suundades. "Olen hakanud kiikama ulme- ja märulifilmide poole: kuna kirjutamine on minu hobi, siis miks mitte lubada endale maksimaalset põnevust?" 

Suurt rõõmu on teinud talle ka täiesti ootamatu positiivne tagasiside Eesti Naisele igakuiseid kolumne kirjutades. "Nende hulgast on mitu jõudnud populaarsuseni Delfi lugejate seas. Senimaani tunnen, et on üpris hullumeelne ülesandepüstitus kõnetada paljusid tundmatuid inimesi ühe A4 pikkuse tekstiga – see on sotsiaalmeedia ajastul justkui midagi täiesti ennekuulmatut, kui kõik eelistavad vaadata videoid ja loevad artiklitest vaid pealkirju. Seda enam tunnen tagasisidest rõõmu."