Vaba mõte ⟩ Julgus mängida ka kõige hullumeelsemaid mõttemänge

Mingist muust kui ulme­žanrist loen ma raamatuid, mängin mänge ning vaatan filme ja sarju ainult siis, kui sellest žanrist parajasti midagi head näppu ei juhtu. Mind rabab ja jahmatab alati, kui keegi ulmesse kriitiliselt suhtub, sest mis võiks ühele inimajule olla magusam kui lõputu mõttemäng teemal «Mis oleks, kui ...?». Eriti kui hakatakse sel moel mängima ajalooga või vaadatakse päris kaugesse tulevikku.

Esimene variant on teada-tuntud alternatiivaja­lugu, milles esitatakse küsimusi nagu «Milline oleks maailm, kui Hitler poleks sündinud?», «Milline oleks maailm, kui Nõukogude Liidu nimelist jõledust poleks tekkinud ja Maramaa unistuste Viljandi oleks ellu viidud?». See võib lõbus olla. Märksa enam meeldivad mulle aga (enamasti sünged) tulevikunägemused, mis vaatavad meie praegust elu ning pikendavad selle nähtavaid ja aimatavaid jooni sajandite kaugusele tulevikku. No vat see on hõrk.