Uues Civicus on eelkäija puudused kõrvaldatud

Eelkäijaga võrreldes on uus Honda Civic tunduvalt mugavam ega kurna reisijaid halval teel põrutamisega. Foto: Karl-Eduard Salumäe

Märtsis Eestisse jõudnud uus Honda Civic on tubli väikekeskklassi auto, mis ei näe küll nii hea välja kui eelmine mudel, aga on mitmes mõttes hoopis parem.

Legend räägib, et kui Honda 2005. aastal oma menumudeli Civic kaheksanda põlvkonnaga lagedale tuli, veeretas nii mõnigi väikekeskklassis konkureeriv autotootja oma peaaegu valmis mudeli tagasi disainerite nina alla ning käskis kujustusele vürtsi lisada. Nii vapustavana mõjus selle julge disainikeel.

Ent kui Honda oligi välimuse küsimustes suunapainutaja, oli Civicul ka vajakajäämisi, mis ei lubanud seda oma klassi paremate hulka arvata.

Meie teeolude juures sai sellele ette heita ennekõike liiga jäigaks seadistatud vedrustust. See andis masinale küll sportlikud sõiduomadused, aga muutis ebatasastel teedel kulgemise kurnavalt raputavaks.

Järgmisena võis laita valikus olnud robotiseeritud käigukasti, mis toimetas ebasujuvalt. Etteheiteid pälvisid ka sisemüra ning asjatult keeruliseks aetud nupust käivitamise süsteem: kõigepealt tuli keerata roolist paremal asuvasse pessa torgatud võtit ning seejärel vajutada vasakul pool asuvat nuppu.

Märtsis Eestisse jõudnud üheksanda generatsiooni Civic meenutab rahva seas ufona tuntud eelkäijat suuresti nii väljast kui seest, ent sellegipoolest võib nõustuda edasimüüjaga, kes nimetab seda täiesti uueks autoks. Niisiis on paslik uurida, kas Honda insenerid on eelmise mudeli puudused kõrvaldanud.

Mahukas ja praktiline

Alustades eelkäija trumpässast ehk välimusest, tuleb tõdeda, et selle poolest on uustulnuk pigem vähikäiku teinud. Üldilme on küll rahulikum ja keskmisele autoomanikule ehk meelepärasem, ent eelkäijaga võrdväärset stiilipuhtust sellest ei leia. Ilu on mõistagi vaataja silmades, kuid uue Civicu võib liigitada niisuguseks sõidukiks, mis näeb fotodel parem välja kui tegelikult.

Juhikohalt leiab nagu eelmiselgi mudelil kaheks tasandiks jaotatud armatuurlaua. Digitaalse spidomeetri näit ja paar teist teavitust kuvatakse tuuleklaasi alaserva juures asuvale tabloole, aga osa näidikuid asub jämeda rooliratta taga.

Enamik roolikeerajaid jääb sõiduasendiga ilmselt väga rahule. Eraldi väärib väljatoomist armatuurlauale tõstetud käigukang. See on nii käepärane, et tekib küsimus, miks paljud tootjad uusi mudeleid luues kangi jonnakalt põrandale jätavad.

Sportliku hingega juhid sooviksid siiski, et istme põhja saaks natuke madalamale lasta. Võib-olla mängis liiga kõrgel istumise tunde tekkes oma rolli ka proovisõiduauto panoraamkatus, mis võtab pearuumi natuke vähemaks. Iseenesest muutis klaaskatus sõitjate ruumi valgusküllasemaks ja meeldivamaks, nii et seda võib soovitada.

Kriitikat kuulda võttes on nupust käivitamine tehtud lihtsamaks ja loogilisemaks. Kui pult on taskus, pruugib vaid nuppu vajutada ja mootor ärkab ellu. Mürataset on alandatud, kuid kruusaterade pekslemine kostis esimeste rattakoobaste ja põhja kaudu siiski sisse mõnevõrra teravamalt kui mõnel konkurendil.

Kindlasti küündib Civic oma klassis paremate hulka ruumikuse ja varieeritavuse poolest. Täiskasvanu mahub kenasti ka keskmisest pikema juhi taha ning pakiruum ületab tavaolekus 400 liitri piiri. Tagumise istmerea alla klappimine käib imelihtsalt ning säilinud on võimalus selle padi püsti tõsta. Nii õnnestub sõitjate ruumi paigutada näiteks jalgratas.

Paremad sõiduomadused

Uue Civicu sõiduomadusi on põhjust kiita. Honda insenerid on veermiku kallal tublisti vaeva näinud ning põrutavast kogemusest pole enam juttugi. Isegi 17-tolliste velgedega kulges sõit Viljandi katkistel tänavatel mugavalt.

Civic tekitab rooli taga istujas peaaegu kohe tunde, nagu oleks ta sellega juba mõnda aega iga päev liigelnud. See viitab headele juhtseadmetele. Tõsi, rool on maanteel pisut kerge ja elektrilise võimenduse tõttu puudub ka traditsiooniline tunnetus, kuid teisalt on see mõnusalt täpne.

Proovisõiduautol olid all suverehvid ning Matapera ja Heimtali vahel andis kohati lumine tee aimu, kuidas käitub sõiduk keerulisemates oludes. Selle kogemuse põhjal nimetaksin uut Civicut turvaliseks pereautoks, mille juhitavusele pole midagi ette heita.

Autoajakirjanduses on räägitud palju mootoritest, mis kanti sellele mudelile mõningate kohendustega üle eelkäijalt. Valikus on 1,4- ja 1,8-liitrine bensiinimootor ning 2,2-liitrine diisel. Proovitud eksemplari 1,8-liitrisel jõuallikal on Honda kuulus muutuva klapiajastusega VTEC-süsteem.

Omal ajal konkurente dünaamika ja kütusekulu poolest pika puuga löönud süsteem hakkab ajale paraku jalgu jääma ning rivaalide uued turbomootorid on sellega võrreldes samm edasi. Ka Honda ise tunnistab, et on jõuallikatega loorberitele puhkama jäänud, ja lähiaastail võib oodata mitut uut mootorit.

Olgu öeldud, et 1,8-liitrine mootor pole uimerdis ega kütuseõgard: paigalt sajani kiireldab see manuaalkäigukastiga 9,7 sekundi jooksul ning keskmine kütusekulu ei ületa eriti kuue liitri piiri.

Saab ka sedaani

Eesti on väheseid turge, kus pakutakse peale Suurbritannias toodetava luukpärakerega Civicu ka Jaapanis valmistatavat sedaankerega versiooni. Laias laastus on mõistagi tegu ühe ja sama autoga, kuid leidub ka erinevusi: teistsugused on näiteks ninaosa, armatuurlaud ja istmed.

Kiire proov kinnitas, et automaatkastiga sedaan teeb sujuvat sõitu. Viiekäiguline ülekanne ei toimeta küll välkkiirelt, aga see versioon ongi mõeldud pigem rahulikule ja mugavale sõitjale.

1,8-liitrise mootori, manuaalkäigukasti ja kalliduse poolest keskmise Elegance-varustusega maksab luukpärakerega Civic 18 990 ja sedaankerega Civic 19 490 eurot.

Mugavusvarustusest on neil stabiilsuskontroll, kaldtee stardiabi, ökonoomse sõidu süsteem ja palju muud. Diiselmootoriga Civicu eest tuleb välja käia soolane hind, 25 090 eurot.

KOKKUVÕTE

Uus Civic on hea väikekeskklassi auto, millele eelkäija puudujäägid on võõrad.
Meeldisid mugav ja turvaline sõit, ruumikus ja praktilisus, mugavad juhtseadmed.
Ei meeldinud eelkäijast kehvem välimus ja diiselmootoriga versiooni kallidus.