Kaare kooli ja kolme miljoni euro küsimus oli teravalt õhus juba siis, kui ma enam kui neli aastat tagasi Viljandisse tagasi kolisin. Ühest küljest on vahepeal selles küsimuses justkui palju tehtud. Haridusliku erivajadusega laste kompetentsikeskus on tummise ideena laual ning saab ehk isegi teoks, teisest küljest tundub, et olukord on täpselt selline nagu ennegi ning kõneldav jutt vaat et sõna-sõnalt sama. Suhtleme, mõtleme, prognoosid, luhtumine, mõtleme, suhtleme.
Tõenäoliselt oleks riigilt rohkem tuge oodata siis, kui majanduslikud olud veidi paremad oleks ning riik saaks kas või teoreetiliselt endale lubada miljonitesse küündivaid kingitusi ühele ullikesevõitu väikelinnale, kes jagab ühe käega heldelt lubadusi, võtab teisega pakutavat vastu ning jääb siis ise lubaduste täitmisega jänni. Praegu on lisaks linnavõimule kahvlis ka riik, sest ega seda, mida jagada ja kinkida, väga palju ole. Kuigi kui nüüd aus olla, siis küllap leiaks, ent omaette küsimus on see, kas peaks leidma. Lubadusi tuleb ju täita. Ei saa ju saata sõnumit, et tehke mis tahate, küll maksumaksja hoobi enda peale võtab ...
/nginx/o/2021/01/12/13573285t1h0363.jpg)