/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2023/11/04/15698996t1hefa5.jpg)
Viljandis tegutsev Taibukate teaduskool andis laupäeval 2000 euro suuruse stipendiumi vilistlasele Liset Kasepuule, kes õpib Tartu ülikoolis arstiteadust.
Taibukate teaduskooli direktor Mari Järve ütles, et Liset Kasepuu on väga põhjalik, pühendunud ja kohusetundlik noor, kes osales aastaid tõelise huviga teaduskooli tegevuses ning kelle ambitsioon on saada kõrva-nina-kurguarstiks.
2022. aastast annab Taibukate teaduskool välja selle asutaja, füüsikaõpetaja Lilian Tambeki nimelist stipendiumi, mille eesmärk on toetada teaduskooli vilistlaste kõrgkooliõpinguid. Aastas antakse välja üks 2000-eurone stipendium, millele saavad kandideerida aktiivselt teaduskooli õppetöös osalenud vilistlased, kes õpivad kõrgkoolis reaal- või loodusteaduslikul erialal. Esimese stipendiumi sai mullu Kaarel-Vahur Vingisaar, kes õpib Tallinna tehnikaülikoolis arhitektuuri.
Mari Järve märkis, et Taibukate teaduskool on reaal- ja loodusteaduste huvikool, mis tegutseb Viljandis, kuid õpilasi on tervest maakonnast.
«Pakume lisaõpet matemaatikas, loodusõpetuses, füüsikas, keemias, bioloogias, geograafias, robootikas ja joonestamises, samuti korraldame karjääriõpetuse õppekäike. Meie eesmärk on äratada huvi loodusteaduste vastu ja toetada andekate õpilaste arengut,» kõneles ta. «Peame oluliseks võimalikult praktilist õpet, sest loodusteadusi ainult raamatust selgeks ei saa. Meil on oma õppelabor, kus saavad katseid teha nii meie õpilased kui külalised ja seda päris ülikooli tasemel.»
Lisaks käib teaduskool lihtsamaid katseid tegemas ja mänguliselt loodusteaduste maailma tutvustamas neljas lasteaias Viljandi linnas ja vallas.
Järve sõnul võtab teaduskool vastu lapsi alates viiendast klassist, kuid ta kutsus sinna ka vanema vanuseastme koolilapsi ehk kaheksanda ja üheksanda klassi ning gümnaasiumi õpilasi.
«Kahtlemata on huvitegevusi palju ja tuleb teha valikuid, aga kõige põnevamalt saab loodusteaduste ning katsete maailma sukelduda just siis, kui koolist on juba teatav põhi all,» rääkis ta. «Kevadel oli teaduskoolis ainult kaks õpilast, kes lõpetasid gümnaasiumi, üks neist oligi Liset Kasepuu. Nüüd on meil kolm gümnasisti, kes on individuaalõppel, sest nii väiksele rühmale me tavaõpet korraldada ei saa. Kokku käib praegu teaduskoolis 20 last.»
Nagu Järve lisas, on Lilian Tambeki stipendiaadid hea näide sellest, et püsiv huvi ja järjepidev tegelemine loodusteadustega viivad sihile – õppima põnevat eriala tugevas ülikoolis. «Selliste noorte teekonna toetamine on meie ülesanne ja rõõm,» nentis ta.
Liset Kasepuu: teaduskoolist leiab igaüks endale midagi
Tartu ülikooli esimese kursuse tudeng Liset Kasepuu ütles, et Taibukate teaduskool on avatud kõigile lennukatele noortele ega sea piire, kust keegi tuleb või kes ta on.
Praegune Tartu ülikooli esimese kursuse tudeng ütles, et käis teaduskoolis vähemalt pool tosinat aastat. Täpselt enam ei mäletagi, kui vanalt ta üle teaduskooli ukseläve astus ning mitmendas klassis käis. Ta märkis, et nii palju on juhtunud ja ta tunneb, et on veetnud pikalt oma laupäevi füüsikat ja keemiat õppides.
/nginx/o/2023/11/04/15698995t1h4c05.jpg)
Liset Kasepuu, mida teaduskoolist edasisse ellu kaasa võtsite?
Põhikoolis ja gümnaasiumis ma ei saanudki eriti aru, et midagi suurt teen. Mul oli seal vahva ning kooli kõrvalt oli päris kasulik sisustada oma vaba aega reaalainetega. Need on mulle alati meeldinud ja tundsin end teaduskoolis käies produktiivsena.
Nüüd ülikoolis on tore äratundmisrõõm, kui näiteks laboritundides mikroskopeerime või pipeteerime, sest mõlemat sai teaduskoolis omajagu tehtud. Lisaks praktilistele oskustele oli noorema minu jaoks hea distsipliinitreening laupäevane mõttetöö. Raskemate materjalide läbitöötamine oli arendav ning õpetas õppima, sest tihti sukeldusime teemadesse, milleni põhikoolis ja gümnaasiumis kunagi ei jõutudki.
Kelle jaoks on teaduskool mõeldud, kellele seda soovitate?
Igaüks leiab sealt omale midagi. Aastatega on õppekava palju täienenud, muutunud ja mitmekesistunud. Võimalus teha heal tasemel laboritöid põhikooliõpilasena on privileeg, mida igalt poolt ei leia. Tavakoolis ei pruugi õpilased mikroskoopi kunagi näha, mina aga võin uhkusega öelda, et olen immersioonobjektiivi kasutanud, kuigi ülikooliski piirdume veel kuivade objektiividega. Mul on pilte erinevatest preparaatidest, mida olen vaadanud – võiksin laboritöödest ja muudest põnevatest töödest rääkima jäädagi.
Taibukate teaduskool suudab hästi näidata, et sõna «taibukas» ei sea piire selles, kes sa oled ja kust tuled. Teaduskool on avatud kõigile lennukatele taibukatele.
Miks otsustasite ülikoolis asuda õppima kõrva-nina-kurguarstiks?
See on miski, mis on mõtetes mõlkunud. Otorinolarüngoloogia on esmamuljel kindlasti ootamatult üksluine valik, aga mind see kõditab. Enne arstiteadust õppima asumist oli huvi põhjus ka mulle ebaselge, sest see pole päris neuroloogia või kardioloogia – erialad, mis kaastudengite seas laineid löövad. Küllap aga sütitas isiklik kogemus idee ning sealt hakkas pall veerema.
Peagi lähen töövaatluspraktikale kõrvakliinikusse ning küll ma siis saan jälle rohkem aimu, kas siht on selge või pigem hägune.
Kuidas õpingud edenevad?
Olen ülikoolis värske veri ning naudin esimese kursuse võlusid ja valusid. Paar kuud olen õppinud tundma uut keskkonda, kaasvõitlejaid ning siiani on iga päev olnud suuremate katsumuste korral elevust tekitav. Ma tunnen, et olen õiges kohas ning sattusin õppima inimeste keskele, kes resoneerivad minu emotsioonidega.
Ometi on kurb kuulda, et noored tunnevad survet ülikooli minemise pärast. Minu tutvusringkonnas on päris mitu inimest, kes ei ole rahul oma otsusega ega tea, mida nad täpselt plaanivad oma võimaliku kraadiga peale hakata.