Viljandi lähedal Varesemägedes avaneb vaade äsja kerkinud kõrgepingemastidele, mis on osa Eestis enneolematust ehitusest.
Mastid kõrguvad liinide ootel
28. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 162 kilomeetri pikkune Tartu—Viljandi—Sindi kõrgepingeliin ülejärgmise aasta septembris valmib, on selliseid maste kerkinud umbes 400. See tähendab, et Viljandi-, Tartu- ja Pärnumaa inimestel on karta vähem voolukõikumisi ja -katkestusi.
Vana ei vasta nõuetele
Praegu kasutatav 110-kilovoldine õhuliin on ehitatud 1956. ja 1957. aastal ning kuigi seda on lõiguti rekonstrueeritud, on see nii moraalselt kui tehniliselt amortiseerunud. Samuti ei vasta see enam võrgu varustuskindluse nõuetele.
«Liini ehitusse suunatav 34 miljoni eurone investeering kindlustab Viljandimaa tarbijatele igal ajahetkel kvaliteetse elektri kogu piirkonda toitvate 110-kilovoldiste alajaamade varustuskindluse kaudu ning samas loob võimalused uute tootmisvõimsuste liitmiseks,» rääkis Kalle Kilk, kes on ehituse eestvedaja, elektrisüsteemihalduri Elering juhatuse liige.
Viljandimaal läheb liin läbi Kolga-Jaani, Viiratsi, Saarepeedi, Pärsti, Kõpu ja Halliste valla ning siin on kolm 110-kilovoldist alajaama: Oiu, Viljandi ja Reinu.
Puhja ja Oiu alajaama vahelist lõiku hakkas ehitushanke võitnud Empower rajama möödunud aasta sügisel ja praeguseks on see lõpetatud. Nüüd jätkuvad tööd Oiu ja Viljandi vahel. Viimane etapp Viljandi maakonnas on Viljandi—Kilingi-Nõmme lõik, mis peaks valmima järgmise aasta mais.
«Liini trass on väga varieeruval maastikul ja seega ehitusgeoloogiliselt üpriski keeruline, seda eriti soodes ja rabades ning jõgede orgudes,» lausus Kilk. «Ankrumastid võivad kaaluda 25 tonni ning nende konstruktsioonielementide vedu, vundamentide rajamine ja mastide püstitõstmine nõuavad palju eeltööd, aega ning täpset ajastust.»
Oluline liin
Kalle Kilgi sõnul ehitatakse õhuliin kaheahelalisena, et vähendada liinikaitsevööndi alla minevat maa-ala. Esimest korda Eestis paigaldatakse samale mastile eri pingeklassiga, 330- ja 110-kilovoldine ahel ning neid kannavad metalltorumastid, mida pole samuti varem Eestis kasutatud.
Uue liini ehitusega on seotud ka mahukad raietööd. Nimelt ulatub 330-kilovoldise õhuliini kaitsevöönd 40 meetrit kummalegi poole liini teljest, hõlmates seega kokku 80 meetrit. Praeguse 110-kilovoldise liini koridor on aga 50 meetrit lai ning lisaks sellele tuleb trassimuudatuste tõttu läbida uusi kinnistuid.
«Enamasti saavutati maaomanikega kokkulepe läbirääkimiste teel, kuid teatud juhtudega tuli minna sundvalduse seadmise juurde,» ütles Kalle Kilk vastuseks küsimusele, kui kerge oli maaomanikega kokkuleppeid saavutada.
Masti maksumus oleneb selle tüübist, kõrgusest ja pinnasest, millele see paigutatakse. Ühe masti hind koos vundamendiga on vahemikus 30 000 — 100 000 eurot.
Eleringi juhatuse esimehe Taavi Veskimäe sõnul on uuel õhuliinil tähtis osa Eesti elektrisüsteemi võimsuse ja maksimaalse töökindluse tagamises.
Tartut, Viljandit ja Sindit ühendav õhuliin suurendab Eestis ida-läänesuunalist elektrivõrgu läbilaskevõimet. Liini rajamisega kaasneb võimalus ehitada vajaduse korral ka kolmas Eesti—Läti liin ning tagada Lääne ja Kesk-Eesti elektrivarustus Narva toitepunktidest sõltumatult.