Miks peaksid puudega inimesed mootorsõidukimaksust vabastatud olema?

Kristi Kähär Foto: Eesti Puuetega Inimeste Koda

EELNÕU väljatöötajate jutust ja seletuskirjast jääb mulje, justkui oleks mootorsõidukimaksu väljatöötamisel puudega inimestega arvestatud. Paraku meie nii ei arva.

Iga inimene ei pruugi igapäevaelus mõelda sellele, millised on puudega inimeste katsumused, et teistega ühiskonnas võrdselt tegutseda. Võib julgelt väita, et liikumistakistused on neist ühed suurimad ja esmasemad, mistõttu lähtusime puudega inimestele maksuvabastuse taotlemisel sellest, et vabastuse peaksid saama just need sihtrühmad, kellel ühistranspordi kasutamine iseseisvalt on raskendatud kui mitte võimatu.

Esiteks liikumispuudega inimesed – olgu need ratastoolis inimesed või need, kellel on suured liikumisraskused. Kujutage ette, et elate piirkonnas, kust ühissõidukiga saab tõmbekeskusse kaks korda päevas, aga osalise ajaga töökoht, mis võimaldab ennast teostada ja olla aktiivne ühiskonnaliige, asub paarikümne kilomeetri kaugusel. Töötasu sealjuures võib-olla ei olegi kõige suurem näitaja, aga võimalus võrdselt teistega minna hommikul tööle, suhelda, panustada meeskonnatöösse ja lahendada probleeme annab innustust ja tegutsemistahet.