Nukuteatris on mitu sünnipäeva

Peagi juubelit tähistav Altmar Looris on Viljandi nukuteatri võluriiki kujundanud viimased 35 aastat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Septembrist maini süttivad Viljandis Lossi tänavas asuva nukuteatri väikese hubase saali laval kolm korda nädalas prožektorid. Seda kohta võib nimetada mitmes mõttes imedemaaks. Nukuteatri võluriiki viimased 35 aastat kujundanud Altmar Looris tähistab varsti 60. sünnipäeva.

Küllap pole Viljandis teist asutust, mis oleks nii ilmeksimatult oma juhi nägu. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et juhtimine on Altmarile teise- või kolmandajärguline tegevus. Kõige tähtsam on teha teatrit, nukkudega teatrit.

Ideid nagu varrukast

Kuigi suurim heakskiit on teatritegijaile ikka ja alati täissaali aplaus, on Altmar Looris tänuga vastu võtnud kõik loometeel saadud tunnustused. Viimasesse aega langevad Eesti kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali preemia rahvusvahelise festivali «Teater kohvris» eduka kunstilise juhtimise eest ning Viljandi teatripreemia, mille siinse nukuteatri juht pälvis linna kultuuripildis erilise ja väga tähtsa koha kujundamise eest.

Olgugi et nukuteater paistab imelihtne, eeldab selle lihtsuseni jõudmine suurt tööd. Publiku moodustavad ju peamiselt eelkooliealised lapsed ning keegi ei tea, mida nad nähtust nädala või kuu pärast mäletavad. Võib-olla värve ja muusikat, aga ehk hoopis lugu, õpetlikku iva?

Kõike seda leidub nukuteatri etendustes, kuid Altmar ja tema näitlejad on rahul ka siis, kui lapse mällu jääb üksnes imeline elamus — teadmine, et ta käis teatris, kus kõik oli teistmoodi kui päris elus.

1970. aastate keskel, Altmar Loorise õpingute ajal nimetati praegust Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat Viljandi kultuurharidustöö kooliks. Selle õppeasutuse klubitöötaja ja isetegevusliku näitetrupi juhi paberitega lõpetanud tegusast noormehest sai 1977. aasta 1. märtsil Viljandi nukuteatri juht.

Kai Rand, nukunäitleja aastast 1969, meenutab, et teatri juhi kohale asunud Altmar sulandus kiiresti kollektiivi ja sai kõigi lemmikuks. Ideid olevat tal tulnud nagu varrukast.

Nüüdseks on Viljandi nukuteater jätnud Eestis oma jalajälgi kõikjale. Altmari juurest jooksevad niidid rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuseni, puuetega inimeste kojani, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiani, Soome rahvaülikoolide ja teatriteni, Eestis ja mujal Euroopas ning koguni Mehhikos korraldatavate festivalideni, kõigi Eesti nukurahvateatriteni ning lugematute lasteaedade ja koolideni.

Piirid seab fantaasia

Kõike tehtut arvestades on raske uskuda, et nukuteatri valdkonnas on Altmar Looris iseõppinu. Õnneks on tal olnud võimalik õppida parimatelt meistritelt — olgu siis Skandinaavias, Moskva Obraztsovi-nimelises riiklikus nukuteatris või Peterburi (tolleaegse Leningradi) suures nukuteatris.

Teater ja selle lava on olnud Altmarile justkui raam, millesse saab sobitada kõik fantaasiad, sest ainsad piirid seabki nukuteatri juures mõttelend, nii tegijate kui vaatajate oma.

Saepuru, papjeemašeed, porolooni, riiet, paberit, traati, puitu — materjali imedemaa loomiseks jagub. Sõltub meistri oskustest, missugune tuleb nukk, mille näitleja elavaks mängib.

Nukumeister Altmar Looris teab, et liigutus on sündmus. Et nukul ei ole tundeid, mõtteid ja hingeelu, peab ta olema pidevas liikumises, väljenduma liikumise kaudu. Seepärast muutuvad nukulugudes tähtsaimaks sisu, sündmuste ahel, väline tegevus.

Siin tuleb mängu stsenarist Altmar Looris, sest spetsiaalselt nukuteatrile mõeldud repertuaari on vähe ning enamasti tuleb sobiv muinasjutt endal dramatiseerida. Seejärel asub tööle lavastaja Altmar Looris, kes aitab kuu aja jooksul oma vabakutselistel näitlejatel ja loodud nukkudel üheks saada.

Vahepeal tegutseb ta veel muusika- ja lavakujundajana, dekoratsioonide valmistajana, valgustajana, helitehnikuna ja varasemaga võrreldes märksa vähem näitlejana.

Nii on see ring nukuteatris käinud, kuni valmis on saanud 75 lavastust. Õpetaja Altmar Loorisele annab innustust kultuuriakadeemia tudengitest koosnev NukuPantomiimiStuudio, kelle esietendus «Tuhkatriinu» lõpetab 1.—5. aprillini kestva sünnipäevanädala.

Teater geenides

Altmar Loorise andekus ja teatriarmastus on geenide kaudu edasi kandunud poeg Linnarile. Linnar Looris suundus 2007. aastal Houstoni balletiteatrisse, kus tema karjäär esisolistina alles kogub hoogu. Nii nagu isa, on poegki osav sõnaseadja ning sündinud on ka tema esimesed kujutava kunsti teosed.

Isa ja poja lavanatuuris peab olema midagi ühist, sest Altmari nukuteatritee algas Printsina Kehras Lea Sibul-Poola käe all valminud «Tuhkatriinus» ning Linnarilegi pakutakse enamasti printsirolle. Oma teed valides teadis Linnar, et teatrit teha pole lihtne, sest isa kordas seda tihti. Ameerikas balletikarjääri nautides tuleb tal meeles hoida teisigi isa õpetussõnu, sealhulgas niisugust lihtsat tõde nagu «Ära tee halba teatrit!». Need ei lase muutuda mugavaks.

Altmari head sõbrad ja kolleegid teavad rääkida, et ta on suurepärane pillimees, tantsib kuratlikult hästi, loeb jumalikult Tagore’i ja teeb oivaliselt süüa.

Loodetavasti mahub see kõik tema 60. sünnipäeva, 3. aprilli, nii nagu mahub kell 11 Viljandi nukuteatris mängitav varjuteatri etendus «Kõige suurem sõber».