Riho Sibula postuumse albumi kirgas lumm

Viljandi kitarrifestivalil esitletud viimasest Riho Sibula plaadist tuleb ka vinüüliversioon ning seda esitletakse 28. novembril, kui Rapla kultuurikeskuses avatakse tema mälestustuba. Foto: Mihkel Maripuu

Juba pärast esimeste palade esimest korda kuulamist oli selge, et Riho Sibula «Viimane» on haruldaselt peene ja petlikult lihtsa koega sügav-õrn meistriteos, nagu neid sünnib harva. Kindlasti on sellega nõus kõik, kes kuulavad imekaunist pala «Nii vähe», habrast pala «Jaanale» ja hinge rebestavalt ilusat pala «Vanadus». Mingil põhjusel ei saanud siiski lahti kummalisest tundest, et «Viimane» pole ennast veel päris lõpuni avanud. Kuni ühel juba külmal sügisööl panin pähe klapid ja läksin hilisõhtusele jalutuskäigule.

Jumalale tänu, elan tsivilisatsiooni sõlmpunktidest piisavalt kaugel. Õhtu oli kirgas ja vaikne, hall hiilis hääletult ligi. Ootamatult oleks nagu mingi kae kadunud, eesriie rebenenud. Muusika sai ööks ja öö sai muusikaks. Delikaatne ja maagiliselt mõjuv kitarrimäng, napid ja mõjusad sõnad, kõnekad pausid. Asfaldile pudenenud puulehed helkisid kirkas kuuvalguses nagu hõbedaliistakad, eemalt soo pealt kerkis udu. Kaugel taevalaotuses vilkus Jupiter, metsa tagant paistis kauge linna kahvatu kuma.