Juhtkiri ⟩ Kõige raskem teatritükk – tõrksate taltsutamine

Sakala logo Foto: Pärnu Postimees

Vajadus kampaania järele, millega kutsutakse publikut etenduse ajal sobivalt käituma ning teisi vaatajaid ja näitlejaid mitte segama, on mõnes mõttes ootamatu. Miks peaks keegi maksma raha selle eest, et minna kuskile, kus ta olla ei taha? Miks peaks ta minema teatrisse, kui teda laval pakutav ei huvita? Miks peaks ta soovima ära rikkuda nii teiste kui ka enda õhtu?

Lõviosa teatripublikust ju nii ei käitugi. Samas teab iga teatrisõber, et aeg-ajalt juhtub ikka saali inimesi, kes arvavad, et on kodus teleka ees või hoopis mingis kolmandas kohas. Segavat käitumist on mitmesugust. Kes kipub kaaslasega etenduse ajal jutustama, kes naerab valjusti, kui nutma peaks, kes krõbistab kommi süüa ja kes veedab pool õhtut telefonis, nii et neljal lähemal real näod helendavad.

Kõige raskem on lahendust leida klassikülastuste korral, sest need on tihti poolkohustuslikud. Mõni noor on juba kohale jõudes väga ülemeelikus tujus, teine tahab näidata trotsi selle vastu, et ta üldse teatris peab olema, ja kolmas ei suuda lihtsalt paigal püsida.