Juhtkiri ⟩ Häbiplekid ja ohukohad

Sakala logo Foto: Sakala

Kokkuvarisemise äärel tondilosse võib leida nii maailma rikastest suurlinnadest kui viimastest kolkaküladest, kuid kõige häirivamad on need ehk just Viljandi-suurustes linnades. Metropolis kaovad häbiplekid tänavate rägastikku ära, ääremaal satub neid nägema vähe silmapaare, hubases maakonnalinnas, kus hoolitsevad käed enamikku hooneid kenasti korras hoiavad, kargavad arenevad varemed aga eriti silma.

Nendest lahti saada pole samas sugugi lihtne, sest enamasti kipuvad sellisesse õnnetusse seisukorda jõudma majad, mille omanikul pole suureks remondiks raha, ent mingil põhjusel maja maha müüa omanik ka ei soovi või pole lihtsalt ostjat, kes tahaks sinna koormate viisi investeerida. Või siis on omanik üldse kuhugi kadunud. Kui veab, on tühjalt seisev hoone vähemalt konserveeritud nagu näiteks aadlipreilide pansionaat Viljandis Jakobsoni ja Tallinna tänava nurgal. Samas leidub siin mitu niisugust ehitist, mis üha edasi lagunevad ning on jõudnud juba kokkukukkumise äärele, näiteks kunagine võõrastemaja Väike-Turu tänaval või kortermaja Uus tänav 18.

Viimati nimetatud Uue tänava maja kohta on linnavalitsus otsustanud tellida ekspertiisi ning kui selles tunnistatakse hoone varisemisohtlikuks, nagu ametnikud ja poliitikud eeldavad, lammutab linn selle maha ja esitab töö eest kinnistu omanikule arve. Kõnealune samm on möödapääsmatu, sest omanik selle majaga midagi ette võtta ei kavatse, vaid leiab, et on küll maa omanik, kuid hoone ei kuulu talle. Linn ei saa oodata, kuni peatänavaäärne maja kokku variseb.