Heli Luik: suitsiidist ja ennetamisest. Kui lapsed tapavad lapsi

Heli Luik
, peaasi.ee kogemusnõustaja
Copy
Heli Luik
Heli Luik Foto: HEGE-LEE PAISTE

ME PEAME rääkima suitsiidist. Õigemini peame rääkima suitsiidiennetusest. Enda tapmise ennetamisest.

Kuidas see endiselt nii on, et me lubame lastel tappa lapsi? Täiskasvanutel täiskasvanuid? Aga nii see ju on: kui laps teeb enesetapu, siis laps tapab lapse.

Viimasel ajal on meid raputanud mitu karmi sündmust ja me peame nendel teemadel rääkima, sest vaikimine ja allasurumine tekitavad teadmatust ning see omakorda tekitab hirmu, ärevust, süütunnet ja abitust.

Jah. Peame rääkima. Aga kuidas? Suitsiid ja sellest rääkimine on ju ometi tabu. Me oleme kuulnud, et tegelikult ei tohiks enesetappudest rääkida, sest nii ei ole sünnis, see on kole ja halb teema ning miks puudutada surma, kui meie ümber on nii palju elavaid. Ometi on meil endiselt 190 suitsiidi aastas. 190! Võrdluseks: aastas kaotab liikluses elu keskmiselt 50 inimest.

Ei-ei, ära saa minust valesti aru, ma soovin, et need mõlemad arvud oleksid null. Praegu aga keskendun sellele, kuidas seda 190 oluliselt vähendada, sest üks suitsiid puudutab omakorda keskmiselt 135 inimest. Viljandis on praegu tõenäoliselt paar tuhat inimest, kes vajavad vähemal või rohkemal määral tuge.

Ilmselgelt ei ole vaikimistaktika aidanud. Meil on vaja nüüd teha suu lahti ja lubada rääkida surmast. Tunda neid tundeid ja siis liikuda edasi nii, et me keegi ei peaks rohkem tundma, et enda tapmine võiks olla lahendus.

LEPIME kokku, et enda tapmisest rääkimine tähendab automaatselt seda, et inimene vajab abi. Suitsiidimõtted ei ole lihtsalt paha tuju või tähelepanu otsimine. Või oota ... On küll tähelepanu otsimine! Muidugi on! See ongi asja iva! Suitsiidimõtteid toodab aju, mis vajab abi ehk sekkumist ehk tähelepanu! Anname seda tähelepanu siis.

Tihti arvatakse, et «Ah, ta lihtsalt ähvardab. Ta ei teeks seda kunagi ju päriselt.» Aga mis siis, kui teeb? Päriselt: mis siis, kui teeb? Pealegi inimene, kes peab ähvardama tapmisega, vajab ju ilmselgelt abi. Palun aitame teda siis.

Üleüldse, mis värk sellega on, et me endiselt arvame, et tähelepanu otsimine on mingi kohutav surmapatt. Tähelepanu tohib anda ainult siis, kui inimene ei tea, et ta tahab tähelepanu. Ainult siis, kui oled kuss ja vaga, võin ma oma suure südamega sulle tähelepanu pakkuda. Meil kõigil on vaja teiste inimeste tähelepanu. Punkt. See ei ole koht, kus mõtelda, kas keegi väärib. Eriti kui ta juba ähvardab enda tapmisega. Kui laps ähvardab lapse (ehk enda) tapmisega.

TOON ühe näite.

Mis oleks, kui sinuni jõuab täna video sellest, kuidas üks noor tüdruk kõnnib linnas ringi ja ütleb, et teda ähvardab üks tema eakaaslane ära tappa? Aga mis siis, kui ta ähvardab seal videos tappa iseennast? Kui see on suitsiidivideo?

Ma soovin, et me julgeksime helistada kohe politseisse. Ka juhul, kui me ei ole kindlad, millal video postitati, kus see täpselt tehtud on, kas see on äkki lavastatud …

Ma soovin, et meie esimene mõte oleks «Inimene vajab abi». See ongi nii lihtne. Kindlasti ei pea me võtma ise vastutust, aga politsei ongi selleks, et välja selgitada, kui akuutne on oht. Ma soovin, et enda hirm eksida oleks väiksem kui teise inimese oht elu kaotada. Meil kõigil. Ka mul. Sest veel kord: kui keegi teeb ka lihtsalt nalja enda tapmisega, siis ta vajab ilmselgelt abi.

Aga mismoodi seda suitsiidiennetust siis päriselt teha? Et lihtsalt lükkame iga kord draama põhja, kui keegi isegi korra surma mainib? Noh … jah. Me peaksime võtma päriselt väga tõsiselt igasugust surma mainimist. Proovime selle taktika abil. Küsime otse: «Kui tõsiselt sa seda mõtled? Kas sa oled sellest kellegagi rääkinud?» Proovime vaikimise asemel liiga palju rääkimist ning ehk siis järgmise sammuna saame fookuse täpseks ja oskame reageerida täpsemalt.

Meil on kõigil võimalus päästa umbes 200 elu. Igal aastal.

AGA ennetus ei ole ainult surmateemade tõsiseltvõtmine. Ennetus on palju väiksem, vaiksem ja varem. Kui me ei jäta kedagi üksi. Ei jää ise üksi. Õpime tundeid tundma, asjadest rääkima.

Esimene samm võiks olla see, et juba täna julgeme sõbraga rääkida hiljutistest juhtumitest: suitsiidist, pommiähvardustest, sõjast ja muudest asjadest, mis võivad tekitada ärevust.

Teiseks vaata siit artiklist endale tagataskusse numbrid ja veebilehed, kuhu pöörduda siis, kui ise ja lähedaste abiga enam mõtetest-tunnetest jagu ei saa.

Ja ole iseendaga leebe. See on okei ja normaalne, et me teeme vigu, tunneme süüd, kurbust, viha, aga ka armastust, hellust, lootust. Meil on nii palju võimalusi olla täna parem kui eile ja need võimalused on kõik pisikesed sammud.

Ära jää üksi. Ära jäta üksi. Julge helistada. Julge riskida teha valesti, sest äkki sa teed hoopis õigesti.

Me peame üheskoos ja kohe täna juba märkama lähedasi, julgema küsida. Märkama ka, äkki mul endal oleks vaja kellegagi korraks rääkida.

Kui sul on praegu suitsiidsed mõtted, kui su lähedane on kuidagi teistmoodi, kui sa ise tunned, et pead rääkima, siis palun, palun, kasuta võimalusi.

Kuidas aidata?

Kellega rääkida?

  • Kui sa ise vajad või sinu lähedane vajab enesetapumõtete tõttu abi, siis loe lehtedelt Peaasi.ee/suitsiid või Lahendus.net.
  • Helistades saab abi järgmistelt numbritelt.
  • Lasteabi 116 111 ööpäev läbi.
  • Ohvriabi 116 006 ööpäev läbi.
  • Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 iga päev kella 14–24.
  • Eluliin 655 8088 (eesti keeles), 655 5688 (vene keeles) iga päev kella 19–7.
  • Kiirabi 112 ööpäev läbi.
  • Psühhiaatriakliiniku valvetuba Jämejalal Pargi teel 6435 4255 ööpäev läbi.
  • Pöörduda võib ka perearsti, sõbra või lähedase ning kogemusnõustaja poole, samuti saab abi Viljandi Perepesast ja noortekeskusest.

Mida meeles pidada?

  • Surmamõtete kohta küsimine ei lükka inimest surmale lähemale. Pigem vastupidi. Seega julge küsida! Kohe täitsa otse: kas sul on olnud või on praegu surmamõtteid?
  • Aitaja vajab samuti abi. Kindlusta enda lähiring ja harjuta raskete teemade väljarääkimist. Kasuta vajadusel professionaali abi. Aitaja ei ole vähem tähtis kui abivajaja.
  • Suitsiidset inimest ei saa tema mõtetest nii-öelda välja rääkida stiilis «Sul on ju nii palju, mille nimel elada» või «Kui sa ennast ära tapad, siis oled loll». Suuna ta hoopis abi küsima, pakkudes samas, et võid olla kõrval, kui ta helistab perearstile, nõuandlasse või kliinikusse.
  • Me ei saa ega tohi võtta vastutust teise inimese elu eest, aga me saame pöörata tähelepanu, hoolida, küsida, märgata ja suunata abile.

Mida teha enesetapule viitava postitusega?

  • Kui näed postitust, milles sõber kirjutab suitsiidimõtetest, sellest, et ta ei taha enam elada, või vihjab muul moel oma mustadele mõtetele, kirjuta talle sõnum ning anna teada, et märkasid postitust ja hoolid temast. Proovi aru saada, mis teda selliste mõteteni on viinud, ja julgusta abi otsima. Võta sõbra mõtteid tõsiselt, kuula teda ja hinda realistlikult enda abiosutamise võimalusi.
  • Helista ja küsi, mis sinu lähedase elus toimub ja kas saad kuidagi toeks olla.
  • Kui tead postitajale lähemaid inimesi, võta nendega ühendust ja arutage omavahel, kes mida edasi teha saab.
  • Julge teavitada politseid, helistades numbril 112.
  • Võta ühendust veebikonstaabliga.
Allikas: Peaasi.ee
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles