Arvustus: Suust südamesse

Kui Singer Vingeril ilmub uus plaat, kerkib alati keelele küsimus: kas ikka on vaja? Bändil on repertuaaris nii palju kullafondi kuuluvaid lugusid, et niikuinii ei jõua neid kõiki kontserdil ära mängida. Ka ansambli frontman multitalent Hardi Volmer on kahelnud, kas uued laulud kedagi nii väga huvitavadki: Rollingute kontserdil tahetakse ju samuti kuulda vanu klassikuid.

Muidugi oli see kuulaja vaatevinklist püstitatud probleem, sest kui loominguinimestel on sisemine tung midagi teha, siis andku minna.

Nüüd on vastne materjal koos ja vastus algul esitatud küsimusele kõlab nõnda: miks mitte. Eelmine heliketas «Ärq Ei Lääq» veeres minust kui Turisti ja Singer Vingeri paadunud fännist suhteliselt kergelt mööda, aga uue, «Suu laulab, süda läigib» plaadiga on teine lugu.

Kui Singer Vingeri eelkäija Turist oli pungist väljakasvanud lihtsate lööklauludega bänd, siis Roald Jürlau muusikalise taktikepi järgi liikuv Singer Vinger hakkas kasutama hoopis keerukamat helikeelt. Sellest hoolimata läks massidesse hulk lugusid, sealhulgas «Sängselgsilm» ja «Läbi elu».

Eelmise plaadi materjali puhul keerati keerukuse vint vist liiga üle. Nüüd on tehtud samm tagasi lihtsuse poole ja sära on paladesse naasnud.

Plaadi nimilugu «Turistina sündinud» ja «Noored on hukas» jäävad kindlasti bändi kontsertide pleilisti (tegelikult osalt need juba ongi seal), aga ka teistel on oma võlu. Omaette maiuspala on Roald Jürlau esitatud lõpulaul «Las jääb», mis oma kerges nukruses meenutab varem sama mehe lauldud lugu «Uni».

Oleks vale jätta selle bändi puhul rääkimata sõnadest. Üldjoontes ei pea neis pettuma nüüdki, kuid oleksin lootnud Hardi Volmerilt ja Villu Kangurilt suuremat panust. Aapo Ilves täidab küll vabaks jäänud koha, aga midagi on nagu puudu.

Ja muidugi tuleb mainida kaasas olevat kolme etnolooga boonusplaati.