Topka Hugo pummeldas Viljandis ka uue korra ajal

Pikast ja kõhnast Topka Hugost ning lühemat kasvu Maru-Pärdist fotoülesvõtet kusagilt leida polnud. Küll aga peaks Gori karikatuur «Uhkus» andma hea ülevaate seda tüüpi tegelastest. Foto: Repro

1930. aastatel Viljandis päti, joodiku ja kraakleja kuulsust nautinud Topka Hugo elas üle Nõukogude vangilaagri ning tegutses edasi ka sotsialismi viljastavates tingimustes.

Kaks nädalat tagasi ilmus «Sakalas» artikkel, milles oli vanadele ajalehtedele tuginedes pikalt kirjeldatud Topka Hugo ehk Hugo Prokmani (hiljem Pallaste) sõjaeelses Viljandis kordasaadetud «kangelastegusid».

Artikkel lõppes teadmisega, et okupatsioonimuuseumi andmeil arreteeriti Hugo Pallaste Viljandis ning viidi Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagrisse. Mehe hilisema käekäigu kohta teavet polnud.

Mürgeldas uue hooga

Pärast leheloo ilmumist jõudis toimetusse kahest allikast kinnitus, et Hugot nähti Viljandis vana elustiili jätkamas ka pärast sõda, nõukogude korra ajal.

Anonüümse vihje saatnud lugeja väitis, et linna peal oli tollal räägitud pidevalt lugusid, kuidas Hugo tegi seda ja toda — peamiselt muidugi mürgeldas.

«Ise nägin, kuidas ta ostis Tallinna tänava majatarvete kauplusest (praegu on nendes ruumides Krediidipank) vasakpoolse leti ääres pudeli sinist tinaturkat ehk denatureeritud piiritust, keeras end seljaga leti poole ja jõi pool liitrit ühe sõõmuga ära,» kirjeldas allikas. «Seda käis ta seal tihti joomas. Ju see eriti kange ei olnud,» lisas ta.

Anonüümse lugeja juttu kinnitavad vana viljandlase Endel Kaalepi mälestused. Tema mäletab Topka Hugot oma nooruspõlvest, sõjajärgsest ajast.

«Hugo ei tegutsenud tavaliselt üksi, vaid koos teise sama harja mehega, keda kutsuti Maru Pärtmaks või Maru Pärdiks. Tema õige nimi oli Jaan Pärtma. Neid kahte teadis ja tundis enamik viljandlasi,» rääkis Kaalep.

Tema sõnul oli tollal linnas hulk viinaputkasid, mille lähedal nood mehed tegutsesid, otsides, kellega klappida.

Paks ja peenike

Topka Hugo oli Endel Kaalepi mäletamist mööda pikk ja kõhn, Maru Pärt aga keskmist kasvu ja tüsedavõitu. Väljanägemiselt tundusid need kaks oma aastatest vanemad. Mõlemad kandsid pulstunud sinelit — iga ilmaga ja aasta ringi.

Turu tänava kõrtsis Du Nord olid nad olnud alalised kunded. Seejuures hoidsid kaks joomavenda omaette, teised napsimehed neid eriti enda punti ei tahtnud.

«Kui see paar linnas liikus, oli Topka Hugo tavaliselt vaikne, aga Maru Pärt lärmas kogu aeg. Ta karjus kas nõukogude võimu suhtes kahtlasi või ülistavaid hüüdlauseid,» meenutas Kaalep.

Kaalepi pere elas tollal Leola ja Turu tänava nurgal asuvas eramajas. Kord paduvihma ajal kuulsid elanikud oma välikeldrist kõva kisa ja läksid asja uurima. Selgus, et Topka Hugo ja Maru Pärt olid sinna vihmavarju tulnud. Soovitusele koju minna vastanud Pärtma, et tal polegi kodu.

Endel Kaalepi teada polnud kummalgi mehel tõesti kindlat ulualust ning muu hulgas ööbisid nad ka Valuoja oru heinarõukudes.

Maru Pärdi legendid

Eesti Vabariigi politseinikust isa jutu järgi mäletab Endel Kaalep Topka Hugo kohta veel seda, et vabariigi ajal oli too joomase peaga pahatihti tänaval vedelnud ja keeldunud püsti tõusmast.

«Isa oli siis Hugole ikka öelnud: «Kuule, Hugo, mis sa möllad siin, endal nii ilus ülikond seljas! Tõuse püsti!» Seepeale ajanud napsivend ennast jalule,» rääkis Kaalep.

1950. aastate keskel kadus Topka Hugo linnapildist, kuid tema kaaslane Maru Pärt jätkas tegevust.

Ega Maru Pärdi kohta räägitavad lood olnud kamraad Hugo omast kehvemad.

Endel Kaalep mäletab, et Turu tänava majas, kus on praegu tervisekeskus, asus pärast sõda toidupood. Seal olid tihti suhkrusabad, sest magus­ainet müüdi 250 grammi korraga. Maru Pärt olevat sinna õhtu jooksul mitu korda sisse trüginud ja ausa inimesena, nagu ta ise ennast nimetas, tellijaile väikese lisatasu eest suhkrut toonud.

Kui eelmine lugu tundub usutav, siis järgmise puhul ei ole sugugi kindel, kui suur osa sellest on legend ja kui palju leidub seal tõtt. Igatahes räägiti tollal, et Pärtma olnud Vabadussõja ajal kapten Anton Irve soomusrongis Irve adjutant.

Pärast sõda antud talle nagu teistelegi maad, kuid tema müünud oma mõisasüdame varsti maha. Arvati, et ta oli saanud lahingus põrutada ja see viiski mehe allakäigutrepile.
1940. aasta suvel pärast nõukogude võimu kehtestamist olla Maru Pärt organiseerinud Viljandi kalmistul oma aumärkide matused. Viina olnud mitu kasti ja pidu hõlmanud kogu linna joodikuid. Vene ajal olevat Pärtma lühikest aega ka kinni istunud.

«Tolleaegsest ajalehest mäletan, et teda trahviti mitu puhku korrarikkumise eest. Lõpuks paigutatud Maru Pärt kuuldavasti hooldekodusse ja seal poonud ta end üles,» kõneles Endel Kaalep.

Internetiotsing ei anna Jaan Pärtma kohta mingit teavet ning võõras on Pärtma nimi ka Viljandi muuseumi direktorile. «Mingi tõepõhi võib sel olla, kuid enamik on arvatavasti legend,» kommenteeris Jaak Pihlak Maru Pärdi Vabadussõja-mineviku kohta käivat meenutust. «Tihtipeale pannakse sellist legendi kujundades aja jooksul tahtmatult kokku mitme mehe lood,» lisas ta.

Endel Kaalep toob Maru Pärdi sõjaväelise tausta kinnituseks siiski ühe pisikese argumendi: nimelt olevat too teisi inimesi kõnetanud väljendiga «härra kapten».