Talud olid hinnas. 2001. aastal oli Eestis 56 000 talumajapidamist. Üheksa aastat hiljem polnud alles enam pooligi: neid oli jäänud umbes 19 600.
Euroopast käidi kaemas Eesti põllumajanduse toetuskõlblikkust
27. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Miks? Mis teil juhtus?» uuris Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arendamise pressisuhete spetsialist Ingrid Brownrigg Pajumäe talu peremehelt Arvo Veidenbergilt, kui too oli need arvud välja öelnud.
«Polnud tingimusi,» lausus Veidenberg. Pärast viitkümmend sõjajärgset aastat ei olnud taludest järele jäänud midagi muud kui maa. «Riik ei jõudnud kõiki toetada ja tegevus tuli lõpetada.»
Eestimaa talupidajate keskliidu peadirektor Kaul Nurm lisas, et üheksakümnendate algul kadus Vene turg ja Euroopa oma polnud meile veel avatud.
«Euroopa Liitu astudes hakkasime toetusi saama, aga nendest talude säilitamiseks ei piisanud,» selgitas Veidenberg. Ta tõdes, et ehkki enne liitumist polnud Eestil neidki toetusi mis praegu, ei piisa saadavatest summadest Euroopa Liidu ühtse turu konkurentsis ikkagi.
Asfaltkatet pole loota
Eesti ja Läti olukorraga oli eelmisel nädalal tutvuma sõitnud rühm Euroopa eri riikide ajakirjanikke ja Euroopa Komisjoni liikmeid, kokku mõniteist inimest. Lõunanaabrite pool uudistasid nad piimatootmist ning Eestis käisid kahes Viljandimaa talumajapidamises — Suure-Jaani valla Energia talus ning Abja vallas mahetootmisega tegelevas Pajumäe talus.
«Soovisime näidata inimesi, kelle tegutsemissoovi pärsib rahanappus,» lausus Kaul Nurm.
Pajumäe peremees Arvo Veidenberg oli katnud külalistele degusteerimislaua ja pakkus muu hulgas maitsta mitut masti mahekohupiima, jogurtit ja kohupiimakooki. Söögi kõrvale võis rüübata Pajumäe talule omast piimarohket kohvi ja kasemahla.
Ungarist pärit majandusajakirjanik kahtlustas esialgu, kas jook pole ehk alkoholiga segatud, ent tunnistas mekkimise järel puumahla olevat suhteliselt maitsetu. «Võib-olla natuke magus ka,» lisas mees.
«Eks nad taha näha, mis meil siis on ja mida ei ole. Vaatavad, kas tasub euroliidu toetusi juurde anda ning mille üle me siin Eestis nuriseme,» ütles Veidenberg. Ta arutles, kas Euroopa Komisjoni liikmetele peaks näitama hea kõrval ka halba: toetust on ju hädasti vaja.
Põllumajandustoetused on Eesti talupidajatele tähtsad. Praegu saavad nad neid keskmiselt 117 eurot hektari kohta. Euroopa Liidu keskmisena makstakse 268.20 eurot, kui ka niisuguse abi eest ei suudaks Veidenberg Pajumäele toovat suure koormusega vallateed kuidagi asfaltkatte alla panna. «Tehnikasse ja tootearendusse võiks küll investeerida,» sõnas ta.
Talutoodangut vedavad piima- ja kaubaautod sõidavad kevadporisele teele endiselt sügavaid roopaid ning inimeste saapad kattuvad pruunika mudakorraga.
Minevikust sõltub tulevik
Praegu pakub Euroopa Liit, et 2020. aastaks võiks Eestile antav summa olla hektari kohta 158.40 eurot, aga talupidajate liidu peadirektori sõnutsi soovib Eesti saada vähemalt 241.40 eurot.
«Summa on arvutatud komisjoni enda seisukohast, et keegi ei tohiks toetust saada vähem kui 90 protsenti keskmisest. 241 ongi 90 protsenti,» rääkis Kaul Nurm. Ta lisas, et komisjonil on plaanis jõuda selle tulemuseni 14 aasta jooksul, aga eestlased tahavad 90 protsenti saada seitsme aasta pärast.
Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu kõneisik Roger Waite tõdes, et Balti regioonile antavaid põllumajandustoetusi tuleb suurendada. Ta ütles, et see süsteem on ühtemoodi ebaõiglane nii Eesti kui Läti jaoks. Ringreisiga tuligi välja selgitada, kas senised toetused on aidanud põllumajandust edendada, võrreldes 2004. aastaga, mil Eesti astus Euroopa Liitu.
Eesti ei püsi konkurentsis
«Juba praegu oleks siia vaja teist traktorit ja söödamikserit,» lausus Arvo Veidenberg. Ta meenutas, et kuuldes, kui suuri summasid makstakse Ida-Saksamaale, läks tal tuju pahaks. «Meil ei ole selle kõrval midagi,» tõdes ta.
Eelmisel aastal moodustasid kõik saadud toetused Pajumäe talu kogutulust 17,9 protsenti. See ei anna peremehe sõnutsi Eesti tootjale võimalust Euroopa ühisturu konkurentsis püsida.
Kaul Nurm ütles, et Euroopalt saadavaid toetusi on kahesuguseid: «Ühed on otsetoetused ja teised maaelutoetused. Kui liita need kaks, jääb Eesti ikka kõvasti allapoole Euroopa Liidu keskmist taset, mis on 268.20 eurot hektari kohta.»
Nurme jutu järgi võib küll tuua põhjenduseks, et Eestis on maa hind teine kui mujal Euroopas ja meil on tööjõud odavam, aga talupidajate liidu juht leidis, et need ettekäänded ei pea vett: turuhinnad on Euroopas ühed ja samad.
«See kõik mõjutab konkurentsi,» märkis ta ja lisas, et ega asjata ei lõpeta inimesed siin talupidamist.
Mittetulundusühingu Eesti Noortalunikud esimees Ivo Eenpalu kinnitas samuti, et kui ta oleks varem teadnud, millega end seob, poleks ehk talupidajaks hakanudki. «Entusiasm on suur, aga esialgu valisin selle küll suurest lollusest,» ütles ta.
Tema teraviljatalu saab praegu hektari kohta otsetoetust 100 eurot ja toetuskõlblikku maad on 350 hektarit.
Tegelikult pooldab Eenpalu seisukohta, et põllumajandust toetataks pigem investeeringute kaudu, sest maaharijal on paratamatult tarvis masinaid. Just tänu investeerimistoetustele võib Eenpalu oma masinaparki päris heaks nimetada.
Noortalunik peab eriti tähtsaks, et Euroopa Liidu tingimustes valitseks võrdne konkurents, aga seda ta paraku ei tunneta. «Olukord on siin viletsam,» möönis ta.
«On selge, et protsess peab kulgema võrdsuse poole,» kinnitas Roger Waite.