Juhtkiri ⟩ Sada aastat uputust

Sakala logo Foto: Pärnu Postimees

Kolmapäevane uputus Jakobsoni ja Lossi tänava ristmikul polnud viljandlastele kuigi suur üllatus. Tänavaharud on seal ristmiku poole kaldu ja kannavad vee kenasti mitmest suunast kokku, äravoolurestid kipuvad sügiseti lehtedest umbe minema ja kui tulv neist läbi pääsebki, ei suuda reoveele mõeldud torustik suurt veehulka piisavalt kiiresti minema juhtida. Juba sada aastat tagasi pildistas legendaarne fotograaf Jaan Riet täpselt samas kohas, kuidas hobuvankrid läbi vee veerevad, seal on sõutud kummipaadiga ning lugematu arv kordi Moosese kombel vett kahte lehte laiali lükates sealt autoga läbi uhatud.

Lahendus on muidugi lihtne: tänava alla tuleb paigaldada piisavalt suure läbilaskevõimega sajuveetorustik. Selle eest maksmine on juba märgatavalt raskem, sest torude häda on see, et ühest väikesest jupist pole kasu, pika ja piisavalt jämeda paigaldamine on aga ütlemata kulukas. Eriti siis, kui see eeldab ka tänava uuesti asfalteerimist. Praeguseks on lähim sajuveekanalisatsiooni ots jõudnud Posti ja Eha tänava nurgale, kust linna probleemseima kohani jääb minna veel mitu head kvartalit.

Üsna tõenäoline on, et Jakobsoni ja Lossi tänava ristmik kuivendatakse palju varem kui saja aasta pärast. Seda on aga mõistlik teha loogilises tempos koos teiste piirkonna teetöödega, sest kuigi sealse üleujutuse galerii lööb alati laineid üle Eesti, ei ole tegu Viljandi põletavaima murega, mille lahendamiseks peaks linna lahjast eelarveleemest kiiresti kulbiga miljoneid roobitsema. Viies aastaaeg jõuab sinna vahel paar korda aastas, mõnel aastal aga üldse mitte.