Muuseumi tüüritakse linna haldusalasse

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak on üleöö muutunud reformikavast hämmastunud.
Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak on üleöö muutunud reformikavast hämmastunud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kultuuriministeeriumi uus reformikava toob maakonnamuuseumidele taas palju segadust, kuid vähemalt ühes on säilinud järjepidevus: ei ole tehtud ühtki analüüsi ja ka muuseumijuhte pole selgitustega koormatud.

Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak on aastate jooksul kaela sadavate plaanidega küll  harjunud, kuid kaks üsna lühikese vahega välja kuulutatud suurejoonelist, kuid samas üksteisele risti vastu käivat kava panevad ka teda imestama.

«Alles kaks aastat tagasi üritati muuseume liita üheks riigiasutuseks, praegu on aga tehtud radikaalne pööre,» on Pihlak hämmastunud. «Me ei tea, et oleks konkreetne plaan, mingitest põhjalikest analüüsidest või tulevikukavadest rääkimata. Käib lihtsalt lahmimine. See on riigi tasandil täiesti absurdne situatsioon.»

Eesti maakondlikke riigimuuseume sooviti 2009. ja 2010. aastal liita üheks riigiasutuseks peakontoriga Tallinnas. Tänavu on võetud vastupidine suund, kus muuseume üritatakse anda omavalitsustele või muuta sihtasutusteks.

Selline tegutsemine on Pihlaku ja tema kolleegid viinud vägisi veendumusele, et riiklikul tasandil pole terviklikku ettekujutust Eesti muuseumidest ja nende tulevikust.

Kultuuriministeeriumile, muuseuminõukogule ja muuseumiühingule läkitatud ühispöördumises leitakse, et kõige muu hulgas on sihtasutuste partneriteks kutsutud omavalitsused ise suure tõenäosusega haldusreformi objektid.

Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa nentis, et maakonnamuuseumide juhtimismudel on ajale jalgu jäänud.

«Sihtasutuse vorm võimaldab nii ministeeriumi kui asutuse enda seisukohalt märksa lihtsama ülesehitusega ning konkreetsete volituste ja vastutuse jaotumisega kahetasandilist juhtimismudelit,» selgitas Reismaa. «Nõukogu kavandab sihtasutuse tegevust, korraldab juhtimist ja teeb järelevalvet selle tegevuse üle. Juhatus tagab sihtasutuse igapäevase majandustegevuse. Mõlemad organid vastutavad muu hulgas varaliselt sihtasutusele tekitatud kahju eest.»

Ta lisas, et sel juhul on võimalik kaasata kultuuriasutuse tegevusse omavalitsusüksus, kelle territooriumil asutus tegutseb.

«Arenenud kultuuristruktuuridega riikides on omavalitsuste osa kultuuriasutuste majandamises ning nende tegevuse suunamises tunduvalt suurem kui Eestis,» täpsustas muuseuminõunik.

Tartumaa, Iisaku, Järvamaa ja Läänemaa muuseumile ning Mahtra talurahvamuuseumile on kultuuriministeerium andnud juba korralduse teha lähiajal kogude täielik inventuur. Põhjuseks on toodud kavatsus lõpetada nimetatud muuseumide tegevus riigimuuseumidena.

«Me kuulsime ministeeriumi plaanist möödunud aasta lõpul,» kirjeldas Jaak Pihlak sündmuste käiku. «Käesoleva aasta algul nõuti viielt muuseumilt kiiremas korras kogude ülelugemist, et juba järgmisest aastast anda need omavalitsustele või teha sihtasutusteks. Tegemist on järjekordse sammuga, kus Eesti riik lahkub maakondadest ja koondub Tallinna. Samas ei ole enamikule muuseumidest praegu isegi partnerit — ei ole, kellele muuseume üle anda! Kosilasi alles otsitakse.»

Pihlaku sõnul ei nähta plaane tehes paraku tervikut.

«Arutasime seda kolleegidega teisipäeval Tartus. On arusaamatu, miks keedetakse paja ühes servas suppi, kui ülejäänud on külm,» rääkis ta. «Riiklikult rahastatud muuseume tuleb vaadata ühtses süsteemis, olgu nad maakondades või Tallinnas.»

Pihlak oletab, et riik soovib lahti saada just nendest muuseumidest, mis asuvad väljaspool Tallinna.

«Selliste kapitaalsete kavade puhul on vaja esmalt arutada poolt ja vastu argumente ning kaaluda probleemide lahendamise võimalusi,» nentis ta. «Aga seda pole tehtud. Kahju, et kuskil kabinetivaikuses sünnivad sellised poolikud ja eesti kultuuripärandit ohustavad otsused.»

Artikkel ilmus 22. märtsi «Sakalas»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles