Keskerakonna tõmbetuul ja tõmblemine

Lilled Kõlvartile. 10. septembril võttis Mihhail Kõlvart (vasakul) Jüri Rataselt Keskerakonna esimehe koha üle. Edasist me juba teame. Foto: Dmitri Kotjuh

ÜLE PIKA aja usaldan jälle sule kribama panna. Natuke ohtlik see ju on: teema on läbi ja lõhki poliitiline, ajendiks asjaolu, et möödas on napp kuu Eesti suurima partei Keskerakonna kongressist. Selle järeltuulest on saanud tõmbetuul ning tekkinud lained loksuvad siin-seal üle kallaste.      

Erakonna käekäigu üle on juba mõnda aega arvamust avaldatud nii trükisõnas kui muudes avalikes väljaütlemistes ning eks selleks järelkajaks ole omajagu põhjust: Keskerakonna juhi vahetumine pole lihtsalt paari inimese vilksatamine kardinate vahelt, vaid ühiskonda laialt haarav sündmus. Eelkõige tänu selle erakonna asendile poliitmaastikul – teame ju kõik meie kuvandit kahe erineva emakeelega kontingendi vahel žongleerijana. Sellelt pinnalt ehk eesti-vene tasandilt ongi kerkinud nii ajakirjanduse kui inimeste arvamused ja ootused, mis nüüd edasi saab.      

Tõmbetuul pole juhuslik kujund. Erinevate ootuste ja lootuste kõrval on Keskerakonna liikmeskonnas tekkinud mõningane tõmblemine. Ja nii imelik, kui see ka pole, mõned meie liikmed, sealhulgas väga tuntud ja nimekad, on väljumise järel pidanud sobivaks niinimetatud vene kaardi tagataskust välja tõmmata. Ei hakka siin kõiki renegaate nimeliselt välja tooma – need ju niigi kõigile teada. Soovin neile aga head teed. Paari tegelase puhul ehk parem ongi. Samas mõne intelligentse isiku lahkumisest on tõesti kahju.