/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2023/09/29/15623748t1h76b1.jpg)
Tasulise ühistranspordi naasmine põhjustab arusaadavalt meelehärmi ja isegi pahameelt. «No pagan küll!» võib mõelda. «Kõik asjad on palju kallimaks läinud ja Toompeal muudkui nuputatakse uusi makse välja. Varsti tulevad kassi-, habeme-, pikkade juuste ja roheliste silmade maks ning bussiga ei saa ka nüüd enam sõita!»
Küsitavusi on selles plaanis palju, sest võib-olla naiivselt, aga ma kipun uskuma, mida ühistranspordikeskuse juhataja mulle räägib, nagu ka sel teemal nenditut, et palju kära, vähe villa. Kui oleks võimalik ühistranspordile riigi või omavalitsuste rahakotist kuluvat summat tunduvalt vähendada ning pileti eest saaksime tihedama liikluse ja paremas seisukorras maanteed, siis miks mitte. Ma pigem maksan korraliku asja eest, kui et jahin kõige odavamat või loodan tasuta lõunale, mis on lusikatäies puljongis helpiv maitsetu pelmeen – kõhtu sellest ju täis ei saa, kuigi on tasuta.