Tänases «Tiritammes» saame teada, mis juhtub igati tubli ja krapsaka viieaastase Lilliga, kellele ei meeldi putru süüa.
Tiritamm: Lõputa lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elas kord väike Lilli. Lilli oli igati tubli ja krapsakas viieaastane tüdruk, kes aitas alati ema ja sai kõigiga hästi läbi, aga ka temal oli oma pahanduseussike, mis ikka ja jälle pead tõstis.
Nimelt ei meeldinud Lillile kuidagi õhtust putru süüa, tüdruku ema aga oli veendunud, et selleta ei kasva ta suureks ja tugevaks ning näeb ainult näljaseid unenägusid.
Ühel õhtul, kui ema ja Lilli taas kahekesi pudrutaldriku taga vaevlesid, tuli emale hea mõte: «Kuule, Lilli, kui sa oma pudru ilusti ära sööd, siis ma jutustan ühe hästi vahva ja õpetliku loo.»
«Kui vahva?» küsis Lilli. «Ikka väga vahva,» lubas ema. «Ühest tublist ja krapsakast tüdrukust.» Lilli jäi mõttesse, kas üks lugu on ikka väärt, et oma pudrutaldrik tühjaks süüa.
«Kas sa räägid mulle na-a-atukene, mis selles loos juhtuma hakkab?» päris ta emalt. Ema mõtles hetke ja ütles: «Teeme nii, et sa võid iga ärasöödud pudruampsuga arvata, mis lugu see on ja mida vahva tegelane ette võtab.» Sellega oli Lilli nõus.
«Kas selles loos hunt ka on?» küsis ta emalt pärast esimest suutäit. «Ei, ega see mingi Punamütsikese lugu ole,» vastas ema. «Aga kes selles loos on nii, et pats visatakse aknast alla ja seda mööda saab ronida kõrgesse torni?» päris Lilli edasi. «Ka seda mitte,» kostis ema vastu, «siis oleks see ju Rapuntsli lugu.»
«Aga kas see tüdruk läheb läbi peegli ja kohtub igasugu kummaliste tegelastega?» oli Lillil järgmine pudruamps alla neelatud ja lugu mõeldud. «Ei, seda tegi Alice,» ütles ema.
Lilli keerutas lusikat pudrutaldrikus, teda hakkas see jutustus järjest enam huvitama.
«Aga kas ta oli nii tugev, et tõstis hobuse üles?» uuris ta. Ema hakkas naerma: «See nüüd küll mingi uudislugu ei ole, seda tegi ju Pipi.» — «Kas ta siis vähemalt hüppas isa vihmavarjuga katuselt alla?» lootis Lilli. «Seda tegi Madlike ja ma loodan, et minu loo tegelane niisugust asja küll ette ei võta,» arvas ema.
«No siis ta võiks olla nii pisike, et elab lille sees,» pakkus tüdruk. «Et nagu Pöial-Liisi või Piibelehe-Neitsi?» mõtiskles ema. «Ei, ta on ikka suurem.» — «Ahhaa, ta sõi nii palju mett, et jäi ukseauku kinni!» hüüdis laps.
«Nüüd on sul küll kõik sassis,» muigas ema. «See juhtus karupoeg Puhhiga.»
Iga ampsu ja arvamisega vähenes puder ning söögilaua juurde ilmusid üha uued ja uued tegelased: Tuhkatriinu ja Lumivalgeke, Grete ja Gerda, Must ja Valge Karoliine ning Kuldkihar, sekka ka Väike Mukk ja Vahtramäe Emil.
«Nonii, nüüd mina enam ei jõua, mul ei tule enam ühtegi tegelast meelde,» ohkas Lilli lõpuks kurvalt. «Aga, armas laps,» ütles ema, «vaata, pudrutaldrik on tühjaks saanud ning sa ei peagi enam arvama, ma jutustan sulle oma loo.»
Ja ema alustas: «Elas kord väike Lilli. Ta oli igati tubli ja krapsakas viieaastane tüdruk, kes aitas alati ema ja sai kõigiga hästi läbi, aga ka temal oli oma pahanduseussike...»