MARKO SUURMÄGI Poliitikud, andke Clevonile, mida ta küsib, või ärge andke üldse

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Clevoni kullerrobot. Pilt on illustratiivne.
Clevoni kullerrobot. Pilt on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu

KUI AUGUSTI viimasel päeval oli Viljandi linnavolikogu saalis aktsiaseltsile Clevon hoonestusõiguse lepingu täitmiseks ajapikenduse andmise punkt lahti rullitud ja komisjoni ettepanekud olid seinale kuvatud, järgnes päris huvitav arutelu. Minule kui poliitjuriidikakaugele inimesele olid need justkui kolm ühesugust ettepanekut veidi erinevas sõnastuses – tõsi, viimasesse ettepanekusse oli ka pooltrahvina käsitletav summa sisse kirjutatud –, aga kordagi ei tulnud isegi jutuks, miks ei pakuta ettevõttele seda, mida ta küsib. Või siis teistpidi: miks ei saa ettevõttele pakkuda seda, mida ta tahab?

AASTATE eest kehtis paljudes omavalitsustes toetuste andmise süsteem, mille puhul võeti kokku kõigi ühingute ja isikute avaldused, vaadati, kui palju raha on, ning siis jagati summa nii-öelda proportsionaalselt laiali. See tähendas, et kui üks ühing küsis oma kodulinnalt või -vallalt mõne põneva ürituse korraldamiseks 3000 eurot, sest just sellist summat tal vaja oligi, vastasid rahajagajad: anname ikka, aga ainult 600 eurot. Ühelt poolt ei saanud öelda, et abi ei pakutud. Teisalt tuli üritus ära jätta, sest abisumma oli soovitust viis korda väiksem.

Selline rahajagamine on valdades ja linnades üldjuhul lõpetatud, nüüd kas antakse küsitav toetussumma või jäetakse raha üldse andmata. See paralleel tuli pähe, kui jälgisin Clevoni-vaidlust.

Tagasi üles