/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
/nginx/o/2023/09/01/15564161t1hde67.jpg)
Mõisaküla kooli sulgemine saab tõenäoliselt olema üks Eesti kummalisemaid kooli kinnipanekuid. See, et koolid laste vähesuse tõttu tegevuse lõpetavad, pole tegelikult mingi eriline ime. Ikka on nii, et mõnes piirkonnas saavad inimesed, ja eeskätt lapsed, otsa ning kedagi pole enam õpetada. Aga Mõisakülas ei saa lapsed otsa. Lihtsalt nende vanemad ei pane neid kohalikku kooli.
Olukord, et lasteaias on 40, aga koolis kõigest neli last, on kõrvalt vaadates lausa jabur. No miks peaks laps sõitma igal hommikul umbes 13 kilomeetrit – selline on Mõisaküla ja Abja kooli vahemaa –, kui ta võiks hommikul kooli ja pärastlõunal sealt koju tagasi jalutada? See on aga näide, mis juhtub, kui ühe kooli maine kohalike endi seas mutta vajub.
Mis põhjusel Mõisaküla koolis aastate eest õpilaste, õpetajate ja lastevanemate vahel konfliktid tekkisid, on nüüd juba keeruline öelda. Probleemid jõudsid toona pinnavirvendusena ka Sakala veergudele. Aga oli süüdlane kes tahes, lapsed hakkasid riburada mööda teistesse koolidesse ja peamiselt muidugi Abja-Paluojale jõudma. Konflikti ei suudetud õigel ajal lahendada ning koolile jäi külge plekk, mis hakkas lapsi tõrjuma. Praeguste kooliminejate vanemad ei pruugi enam teada, milles omaaegne tüli seisnes, ning kõik toonased asjaosalised on koolist lahkunud, aga ikkagi on midagi minevikust, mis kaalumisel kallutab otsust langetama kohaliku kooli kahjuks.
Eks omajagu põhjusi leia ka asjaolust, et kahe Mulgi linna Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja pika rivaalitsemise tulemusena on mõlemas suurepäraste tingimustega koolimaja: uus, avar, puhas ja vähemalt maakonna parimate sportimisvõimalustega. Mõisakülas asub aga suure tõenäosusega Eesti väikseim kool: neli klassi, milles on kokku neli last. Ometi on 1970. aastatel valminud maja ehitatud vähemalt 350 tarvis.
Iga kooli sulgemine on valus otsus. Mõisakülas saab see tõenäoliselt olema siiski palju leebem, kui oli näiteks sel kevadel Leies. Kooli säilimise eest võitlevad seal pigem vanemapoolsed inimesed, kellele kool on oluline osa linna identiteedist, aga kel endal kooliga otsest sidet pole – ei õpi seal nende lapsed ega lapselapsed. Otsustamisel ei saa määravaks mitte tulevik, vaid minevik. Ajalugu on paraku muuseumi, mitte kooli pärusmaa.
Mõisaküla on pisike linn. Väga pisike. Aga viimase viie aasta jooksul – tegelikult isegi veidi kauem – on suudetud seal elanike arv üsna stabiilsena hoida. Kui pikki aastaid võis Mõisaküla kuulutada ametlikult Eesti väikseimaks linnaks, siis hiljuti jäi ta sellest tiitlist ilma. Kallaste linn Peipsi ääres vajus mööda.
Viljandimaal suletigi viimati kool Leies. Kindlasti on õigus sealse kooli ühel eestkõnelejal Anzori Barkalajal, et see kool väsitati surnuks. Lihtsamalt öeldes: juba rohkem kui kümme aastat oli kedratud juttu, et ei tea, kui kauaks Leiet enam jätkub. Ega inimeste sisse näe ja kõiki argumente tea, aga ilmselt oli Leie segane tulevik üks põhjus, miks sealsed inimesed võimaluse korral oma lapse mõnda teise kooli saatsid.
Mõisaküla puhul pole niisugust väsitamist tunda olnud. Eks aeg-ajalt ja laste arvu kahanemise valguses ole küll käinud läbi jutt, et kui tugevalt see Mõisaküla ikka seisab, aga veel mõni aasta tagasi oli seal lapsi sedavõrd palju, et otsest kooli sulgemisohtu polnud näha.
Seni Mõisaküla kool veel suletud pole, aga selleks, et seal ka järgmise aasta septembris avaaktust saaks pidada, oleks vaja suurt imet. Tõenäoliselt võib siiski ära tellida mälestuskivi «Mõisaküla kool 1905–2024».