Vaba mõte ⟩ Mälestuskivi Mõisaküla koolile

Mõisaküla keskkool muudeti põhikoolist kümne lapsega algkooliks. Foto: Marko Saarm

Mõisaküla kooli sulgemine saab tõenäoliselt olema üks Eesti kummalisemaid kooli kinnipanekuid. See, et koolid laste vähesuse tõttu tegevuse lõpetavad, pole tegelikult mingi eriline ime. Ikka on nii, et mõnes piirkonnas saavad inimesed, ja eeskätt lapsed, otsa ning kedagi pole enam õpetada. Aga Mõisakülas ei saa lapsed otsa. Lihtsalt nende vanemad ei pane neid kohalikku kooli.

Olukord, et lasteaias on 40, aga koolis kõigest neli last, on kõrvalt vaadates lausa jabur. No miks peaks laps sõitma igal hommikul umbes 13 kilomeetrit – selline on Mõisaküla ja Abja kooli vahemaa –, kui ta võiks hommikul kooli ja pärastlõunal sealt koju tagasi jalutada? See on aga näide, mis juhtub, kui ühe kooli maine kohalike endi seas mutta vajub.

Mis põhjusel Mõisaküla koolis aastate eest õpilaste, õpetajate ja lastevanemate vahel konfliktid tekkisid, on nüüd juba keeruline öelda. Probleemid jõudsid toona pinnavirvendusena ka Sakala veergudele. Aga oli süüdlane kes tahes, lapsed hakkasid riburada mööda teistesse koolidesse ja peamiselt muidugi ­Abja-Paluojale jõudma. Konflikti ei suudetud õigel ajal lahendada ning koolile jäi külge plekk, mis hakkas lapsi tõrjuma. Praeguste kooliminejate vanemad ei pruugi enam teada, milles omaaegne tüli seisnes, ning kõik toonased asjaosalised on koolist lahkunud, aga ikkagi on midagi minevikust, mis kaalumisel kallutab otsust langetama kohaliku kooli kahjuks.