Küla kõrval katsetati aatomipommi

Inimasulate kõrval tehtud Nõukogude Liidu aatomipommikatsetustest on tänase päevani vähe teada. Teadmata jääb ka nende ohvrite üldarv. Foto: arhiiv

15-aastane Mare oli ühel tavalisel talvehommikul teel kooli poole, kui korraga köitis tema tähelepanu roosaks värvunud lumi. Tüdruk tõstis pilgu ning nägi lõunataevasse kerkimas tohutut seenekujulist pilve.

Taamal kohuv pilv oli uskumatult suur ja ähvardav, kuid ei Mare ega teised külaelanikud osanud hingeski aimata, et olid sellel 1953. aasta lumisel talvepäeval ühes Siberi külas tunnistajaks, kuidas otse nende naabruses katsetati relva, mille võimuses oli lõpetada terve inimkonna eksistents.  

«Seen mis seen,» meenutab praegu Viljandis elav proua vaatepilti, mis on talle alatiseks mällu sööbinud. «Pealt hallikas, altpoolt heledam — see on mul praegugi silme ees. Tollal ei teadnud me muidugi keegi, mis see võib olla.»

Tunnetamatu surm

Radioaktiivset kiirgust pole võimalik näha, kuulda ega tunda. Sel pole lõhna. Sel puudub maitse. Inimorganismis ei ole sellise surmaohu tajumiseks ühtegi organit.

63 aastat tagasi Novosibirski oblasti Kargati rajooni küüditatud Mare Mägi (Meister) oli üks paljudest eestlastest, kes oli asustatud päris tuumapolügooni lähedusse. Arvatakse, et aatomipommikatsetustest sai niiviisi tahtmatult osa umbes viis tuhat eestlast.  

Aastail 1949 kuni 1956 korraldas Nõukogude Liit atmosfääris ja maapinnal umbes 260 aatomi- ja vesinikupommi plahvatust. Kiiritustõve ohvrid jäeti aastakümneiks arstiabita.

Haigetele ning väärarenguga või surnult sündinud laste vanematele seletati, et nad on saanud loomadelt brutselloosinakkuse.

Küllap võib kiirguse süüks panna ka Mare Mägi haigused ning tema õe varase surma. «Kõik selles külas elanud mehed on ammuilma läinud,» räägib proua. «Nad surid üsna noorelt.»

Pärast Teist maailmasõda algas USA ja Nõukogude Liidu võidurelvastumine. Kui algul oli USA tuumarelva loomise, katsetamise ja arendamisega kõvasti ees, siis varsti sai massihävitusrelva ka Venemaa. Pommi põhimõtted edastas venelastele Manhattani projektis töötav saksa füüsik Klaus Fuchs. See aitas Nõukogude Liidul kiiremini tuumapommi luua ning juba 1949. aastal katsetatigi seal esimest.

Novosibirski ja Omski oblastisse, Altai kraisse ja teistele tuumapolügooniga piirnevatele aladele oli enne eestlasi väevõimuga toodud Volga sakslasi, Krimmi tatarlasi, ukrainlasi ja kalmõkke. «Meie küla asus lagedal, metsad olid kaugel ja nii kerkis seen taevasse kõigi silme all,» meenutab Mare Mägi. «Mäletan, et külast voolas läbi Sumõ jõgi. Suvel kuivas see ära, nii et sain käega korjata väikesi kalu. Need olid vist viidikad. Kõlbasid süüa küll.»

Kui eestlased sinna jõudsid, torkas küla ümbrus silma lopsaka taimestikuga. Muld oli haruldaselt viljakas, polnud tarvis väetist ega midagi. Kõik kasvas iseenesest — tarvitses ainult seeme mulda panna.

Pärast plahvatust olukord muutus. Rohi ei olnud enam nii lopsakas ja põõsad jäid kiduma. Aastate jooksul olukord siiski paranes ning loodus hakkas taastuma.

Valmast Siberisse

1939. aastal sündinud Mare on Valma Lambi talu peretütar. 1948. aastal, kolhooside moodustamise aegu tunnistati tema isa kulakuks. 1949. aasta märtsis hoiatati, et varsti läheb küüditamiseks, ning pere läks pakku.

Varahommikul tuli naabrite poole salk sõdureid. Ema jooksis minema, arvates, et ega last ikka keegi küüditama hakka. Ometi võeti tüdruk kinni ja viidi Peerna tallu. Tema vanem, last ootav õde Aino saadi kätte teisest talust ning talutati samuti Peernale. Saanud tütarde saatusest teada, tuli ka ema neile järele. Korraks viidi nad kodutallu, kust tohtisid kaasa võtta toitu ja rõivaid.

«Ma ei lootnud ega kartnud ega osanud midagi arvata: olin siis ju alles laps,» jutustab Mare. «Maa oli vesine, reepõhja tuli vett. Mäletan, et meid viidi kodust mööda. Ema ütles: «Mare, vaata veel oma kodu.»»

Järgnes paar-kolm nädalat rongisõitu. Kui oli jõutud Novosibirski oblasti Kargati rajooni, viidi nad rajoonikeskusest umbes 40 kilomeetri kaugusele Sumõsse. Küla oli nii suur, et seal olid keskkool ja algkool. Kokku elas Sumõs 75 eestlast.

Talved olid Siberis väga külmad, suvel valitses suur kuumus. Aga inimesed olid head: Siberi venelaste kohta on Marel isegi nii pika aja järel öelda ainult kiidusõnu.

«Isa ja õemees tulid meile hiljem sinna järele,» ütleb Mare ning puhkeb nutma. «Õde ootas ju last.»

Tuumapomm küla kõrval

Miks taevasse vahel kummalised seened kerkisid, sellest ei olnud kellelgi õrna aimu. Isekeskis arutati, et küllap on see mingi ilmastikunähtus. Alles palju aastaid hiljem said inimesed oma õuduseks teada, et olid elanud massihävitusrelva katsetamise polügooni külje all.

Asumiselt vabanes Mare Mägi 7. mail 1956, aga tuumaplahvatusega oleks saatus tema ja abikaasa aastakümneid hiljem taas äärepealt kokku viinud. Mägid puhkasid 1986. aastal Musta mere ääres. Koju lendasid nad paar päeva enne Tšernobõli tuumakatastroofi, mis sulges muu hulgas kõik sealsed lennujaamad.

«Oli suur õnn, et sealt minema saime,» tänab Mare saatust. «Kes teab, mis oleks saanud, kui pidanuksime kohapeale jääma.»

Mis sai Sumõ elanikest pärast seda, kui otse nende küla kõrval katsetati tuumapommi? Ega saanudki õieti midagi. Tundus, nagu oleksid katsetajad pommilehtri kõrval oleva küla lihtsalt unustanud. Ei tulnud keegi selle asukate tervist kontrollima, saati siis neile midagi selgitama.

Kes suudaks praegu endale ette kujutada, et näeb aknast välja vaatama juhtudes taeva alla kerkivat tuumaseent? Ja et pärast ei räägi sellest keegi mitte kui midagi?