VIIMASEL AJAL on meedias majandus- või rahanduskriiside kohta sageli sõna võtnud majandusõppejõud Andres Arrak. Maamehe juurtega õpetlane on maksnud lõivu talumehetarkusele ning tundub põhjendavat kriisi ja lõpuks ka streikimist parisniku kombel.
Andres Arraku südameasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõiges on tema arvates süüdi hädasolijad ise. Aga ebatõdedel on lühikesed jalad: ühes sügiseses majanduskriiside tekkepõhjuste õpetuses süüdistas temagi valitsusi.
Nüüd leiab ta, et õpetajate kannatus on küll katkenud, aga ega streikimine ühegi majandusõpetuse järgi raha juurde too. Ometigi on rahakott antud valitsuse hoida ja kasutada. Kas õpetajad peaksid viimases hädas küünlaga tuld näitama? Ilmnenud on ju palju «tekialuseid» rahajagamisi, mille siht on enam kui küsitav.
Eestis valitsema lastud üliliberaalpartei käsupoisi rollis olev Isamaa ja Res Publica Liit käitub rahva meelsust ja peatset hävinguohtu tajudes neil päevil haavatud metsloomana: sõimab riigikogu kõnepuldist Eesti Televisiooni raha tuulde loopimise avalikustamise eest ja ähvardab valda rahast ilma jätta. Truualamliku käitumise eest ei ole suur vend talle vastutasuks lubanud isegi seitset aastat reforme, mis pidavat rahamuret leevendama.
TEADLANE JA koolipapa Arrak peaks põhjalikult mõtisklema Adam Smithi turumajanduse «nähtamatu käe» olemuse üle. See käsi käib hästi ainult siis, kui teda juhib Looja õpetus. Inimene on ekslik, seepärast tuleb tema hinge pidevalt õpetusega harida. Nähtamatu käsi küll käivitab turu, kuid seda saab kasutada ainult üksikul saarel — rahva seas tuleb riigi valitsemisega luua kõigile võrdsed võimalused.
Ameerika Ühendriigid tõusid maailmas juhtpositsioonile seetõttu, et seal rakendati kristlikku põhiseadust ja Smithi kui ristiinimese arusaamadel põhinevat õpetust selle kohta, missugune on majanduses inimese osa.
Nüüdses majanduses pole südametunnistust ollagi, juba pool aastat on mõtlevate inimeste hulgad ähvardanud hõivata Wall-Streeti. Muudkui targutatakse majanduse tsüklilisusest, aga jumalat ei usuta! Ega rahvas asjata rahausust räägi. Folkloor on võimas kultuurirelv.
Inimlikkuse hülgamine, kahekeelsus ja sulaselge valetamine on võimaldanud kunagi asjalikult käivitatud börsidel tekitada lubamatult palju õhku täis laenuraha, mille lõa otsas on pool maailma. Arrak peaks kirjutama, kuidas sellest jagu saada, selle asemel et õhutada igapäevatööd tegevaid inimesi riigiga mingit koostööd tegema.
VALITSUS EI tea, kui palju on riigis parajasti eri allikaid pidi «väljaaetud» raha, sest sogasest veest on isegi karjapoisi tarkuse järgi kergem rammusat säga püüda. Ehk meil ei olegi nii vähe raha?
1918. aastal alustatud Eesti Vabariik jõudis 20 aastaga hobuste, auru ja vee jõul ära teha aukartust äratava töö ning saada Euroopa majanduses arvestatavaks tegijaks. Palju kirutud Konstantin Pätsi käe all hästi ehitatud koolid, haiglad, seltsi- ja metskonna majad kestavad tänaseni.
Kes on süüdi, et Eestist veetakse välja ainult palke? Kõrgelt arenenud metsamajanduse häving algas pärast sõda, riigimetsa majandamise keskus ei vaja enam metsavahtegi. Nii et mis mull see on, mis lõunamaa kuumaverelisi inimesi ja lõpuks eestlasigi streikima ajab?
Arraku tudengitel soovitan silmaringi laiendamiseks lugeda 2. märtsi «Postimehest» artiklit «Korea vanasõna», milles kunstnik Peeter Laurits tõdeb, et kunstnikud ei ole reformierakonna doktriini valguses kuidagi priileivasööjad — et enne saame ikka rikkaks ja siis hakkame arendama kultuuri.
Vanasõna ütleb, et lollpea ei saa kunagi rikkaks ja kui saabki, varastatakse ta kohe jälle paljaks. Arrak seevastu leiab: «Isegi parim klassi ees tunde andev õpetaja ja palatis patsiendi eest hoolitsev õde ei tooda raha.» Aga kas börsid toodavad? Ja kas inimelul, mida arstid ja õed hoida aitavad, ei olegi hinda?