FARIŠTAMO ELLER ⟩ Sead on haiged ja varesed kraaksuvad akna taga. Laseks nad õige maha?

Jahimees. Pilt illustratiivne Foto: Margus Ansu

JAHIPIDAMISE traditsioonide kohta on palju arvamusi. On vaieldud ja selgitatud, on ohtralt fakte ja ringleb rohkesti uskumusi. Eks nii peagi olema: jahti pidades võetakse kellegi elu ning seetõttu ongi oluline alati kõigepealt küsida, kas tapmine on inimeste häirituse leevendamiseks möödapääsmatu või ehk oleks aeg mittesurmavad alternatiivid kasutusele võtta ja leppida looduse olemasoluga.

Metssigade jahtimise vajadust põhjendatakse muu hulgas sigade Aafrika katku piiramise vajadusega. Muidu levivat haigus sigalatesse, kus tuleb ka ühe sea nakatumise korral kõik loomad ära tappa. Üldse tundub Eestis teiste liikidega tekkinud keerukuste lahendamise põhivõte olevat maha lasta.

Lehm paneb plehku, metsistub ja uinutiga ei õnnestu probleemi lahendada – lastakse maha. Keegi näeb hunti ja pelgab – lastakse maha. Karude populatsioon kasvab natuke, inimestel on mesitarud kaitsmata, karud lähevad nende kallale – lastakse kümme protsenti karusid maha. Kormoranid söövad kala – kalurid küsivad keskkonnaametilt luba neid aasta läbi maha lasta, olles saanud juba nende munade õlitamise loa ka kaitsealadel. Hanelised tulevad põllu peale sööma – tahaks maha lasta. Õnneks pole kevadel luba antud ja on piirdutud heidutusjahi lubamisega, sügisel aga käibki hanejaht täie hooga. Varesed kraaksuvad akna taga puu otsas – laseks nad õige maha?