JUSTIN PETRONE ⟩ Folk 30 ehk Mineviku hetkedest kootud mälestusekangas, mis seob kogukonda ühte

Neljapäevaõhtune galakontsert "Folk 30" meelitas Teise Kirsimäe kontserdipaika nii rõõmsaid noori kui ka kauaaegseid folgifänne. Foto: Elmo Riig

MUL ON nüüdseks seljataha jäänud terve hulk Viljandi folgifestivale ja kõik need on olnud erinevad.

Esimene, millest osa sain, jääb enam kui aastakümnetagusesse aega. See oli too aasta, kui Zetod püüdsid oma esinemisse DJ kaasata. Mäletan, kuidas saatsin oma New Yorgis elavatele sõpradele videoklippe noist tõsise ilmega noortest meestest, kes kandsid veidravõitu valgeid rõivaid ning kelle selja taga DJ plaate keerutas. "See," ütlesin ma neile, "ongi eesti kultuur."

Ja siis mäletan ma ühte folki, millel mu tütar sõi ühe päevaga ära vist oma kaheksa jäätist ning lõpuks pidin teda käest ja jalast kinni hoides ringiratast keerutama, sest ta oli suurest suhkrukogusest nii elevile läinud. See võis olla seesama folk, millel me ühel õhtul varakult koju magama läksime vist küll üksnes selleks, et meid saaks kell neli öösel üles ajada vastu akent prõmmiv Silver Sepp, kes nõudis, et kangutagu ma ennast aga maast lahti ja tulgu pidutsema.