/nginx/o/2012/03/16/1014990t1h43d2.jpg)
Kui kümneaastane eesti hagijas Pontsu naistepäeva hommikul Väike-Kõpu külas oma tavapärasele jooksuringile läks, ei aimanud keegi, et see võib jääda tal viimaseks.
Kohtumine metsas maksis koerale elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pontsu oli saanud kogu elu hommikuti vabalt ümbruskonnas ringi joosta ning rebaste ja kährikute peale klähvida. 8. märtsi hommikul venis koera jooksuretk aga enneolematult pikaks. See tegi närviliseks isegi tema kolmeaastase poja Kinki, kes taluõuel ärevalt haukus.
Lõpuks kutsus perenaine Riina Tõnismaa lärmaja tuppa, sest rohkem polnud inimestel võimalik metsa läinud koera oodata: naine pidi minema Viljandisse tööle ja mees ruttama laevale.
Koeraomanik helistas paarile sõbrale ja palus neil talust läbi käia, et kauaks metsa jäänud Pontsu tuppa lasta.
Esimesena üksiku maamaja juurde jõudnud sõber leidis koera otsides jäljed. Jahimehena tundis ta ära, et need on hundi omad.
«Läksime jälgi mööda edasi,» kõneles Kaidi Kikojan, kes oli samuti sõbranna palvel koera otsima läinud. «Veidi eemalt leidsime kaklemiskoha ja lohistamisjäljed. Lõpuks nägime ka surnud looma.»
Et koera oli söödud, olid pealtnägijad üsna kindlad, et murdja oli hunt. Pealegi oli naabertalu elanik hommikul üksikut võsavillemit metsa ääres luusimas märganud.
Külas on hundipaanika
Kuigi ehmatus oli suur, ei rutanud koera leinajad vahejuhtumist spetsialistidele teatama.
«Mis me ikka teatame. Kahjunõuet ju koera kohta esitada ei saa ning teisi loomi ei murtud,» ütles Kaidi Kikojan.
«Ma olin nii šokis, et ei tulnud teatamise pealegi,» tunnistas perenaine Riina Tõnismaa. «Teadmine, et hunt oli käinud meie majast vaid paarikümne meetri kaugusel, hirmutab.»
Riina Tõnismaa tõdes, et kuigi viimasel paaril aastal on ümbruskonnas valitsenud hundipaanika, ei osanud ta koeri üksinda välja lastes karta, et üks neist võib võsavillemi saagiks langeda.
«Ketis pole nad meil olnud. Kui elad üksikus kohas metsa sees, hoiad koerad ikka lahti,» tõdes ta. «Ühtegi naabrit meil ju ligidal pole, suure tee peale nad ei lähe ja metsloomale nad ka mingit ohtu ei kujutanud — nii väiksed koerad ei jõua kedagi murda. Nende kila peletas vähemalt rebaseid ja kährikuid, keda siin on arvukalt.»
See pole aga ainus kord, kui ümbruskonnas koduloomad hundi saagiks on langenud.
«Siin lähedal murdsid hundid ühes talus sügisel lambaid,» loetles Tõnismaa. «Teisel naabril läks enne jõule samuti koer kaduma. Tema jäänuseid ei leitudki.»
Perenaise andmetel on viimase poole aasta jooksul Tipu ja Iia kandis kaotsi läinud veel kolm lahtiselt liikuvat koera.
«Võib-olla on Soomaa hundikarjad nii suureks kasvanud, et nüüd ei jää neil muud üle kui siiapoole levida,» arutles Riina Tõnismaa.
Kari on hoopis hävinud
Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna kiskjate seire peaspetsialist Marko Kübarsepp tõdes, et väga raske on kommenteerida juhtumit, mida ta pole saanud ise uurida.
«Seda võin küll öelda, et huntide rohkusega ei ole siin mingit seost. Seda kõike võib täiesti vabalt teha ka ainult üks hunt,» sõnas ta.
Kübarsepp kummutas arvamuse, et võsavillemeid on liiga palju. Tema kinnitust mööda on Soomaal huntidega hoopis täbarad lood: nii väike oli nende arvukus selles piirkonnas viimati 2004. aastal.
«Karjast, kus veel 15. novembril oli kaheksa või üheksa liiget ning ühel hundil oli isegi kaelus, on praegu alles vaid kolm looma,» kõneles ta. Jooksuaja jälgede põhjal oletab teadlane, et teiste hulgas on kaotsi läinud ka üks karja vanaloom, ilmselt ema. Seepärast on võimalus, et tänavu Soomaal uus pesakond sünnib, õhkõrn.
«Miks see nii on, ei oska öelda. Huntide hukkumise põhjusi võib olla mitu,» nentis ta.
Koer tuleb ketis hoida
See, et talude ümbruses ringi liikuvad koerad kaduma jäävad, on Marko Kübarsepa sõnul sootuks omaette teema.
«Koerad ei tohi niimoodi vabalt metsas käia. Õueala peab olema neile püha ja sellel peab aed ümber olema,» rõhutas ta. «Vaat siis, kui hunt tuleb õuele ja keti otsast koera maha murrab, on asi hull. Aga see, kui lahtiselt jooksev koer metsas kogemata vale loomaga kokku satub, on puhtalt omaniku järelevalve küsimus. Hundid liiguvad ju igal ajal, olgu öö või päev.»
Marko Kübarsepa sõnul ei pruugi alati just susi olla see, kelle pärast metsas hulkuv koer tagasi koju ei jõua. Ka ärritunud metssiga või ilves võib haukujale lõpu peale teha.
Peale enese elu ohtu seadmisele teeb vabalt jooksev koer looduses palju pahandust. «Ta jõlgub siin ja seal, häirib metsloomi ja raiskab nende energiat. Metskitsed on eriti arakesed ja kui üks või kaks peni nende peale klähvib, tekitab see suurt korralagedust,» nentis ulukiuurija.
Täispikkuses artikkel ilmus
17. märtsi «Sakalas»