Marko Suurmägi: Viljandi Metall 30. Uhke sünnipäev nostalgilise noodiga

Pärast Smilersi esinemist ja enne Ivo Linna lavale astumist andis linnapea Madis Timpson (vasakul) Viljandi Metalli nõukogu esimehele Jaak Sulele üle linna tänukirja kõige selle eest, mida head on Viljandi Metall aastate jooksul linnale teinud. Ja seda on omajagu alates korduvalt Eesti meistriks kroonitud Viljandi võrkpallinaiste toetamisest kuni huvikoolide abistamiseni. Foto: Elmo Riig

Sajandivahetuse paiku olid Viljandi ettevõtete omanikeks harilikult kohalikud mehed. Enamasti ühes vanuses ning omavahel tuttavad juba lapsepõlvest. Seega polnud imestada, et noores kapitalismis hakkasid toona veel nooremas keskeas mehed omavahel konkureerima ka sellistes majandusvaldkondades, kus nüüd ehk võistlust ei peeta: kellel on ettevõtes suurem keskmine palk, kel rohkem töötajaid, kes annab rohkem raha mõnele kohalikule spordiklubile või millise ettevõtte autopargis on suuremad ja uhkemad sõidukid.

Selline konkurents viis aga elu edasi, nagu konkurents seda üldjuhul ikka teeb. Sellel konkurentsil püsisid Viljandi spordivõistkonnad, vajalikku toetust said kultuuriettevõtmised, näiteks folgipidu, sündis Eestis ainulaadne, aga nüüdseks kustunud tava, et kohalikud ettevõtted sisuliselt kinkisid viljandlastele aastavahetuse ilutulestiku. Kokkuvõttes võistlesid ettevõtted kõige muu ja majanduslikult olulise kõrval ka selle nimel, kel on Viljandis parim maine. Kes teeb kodulinna jaoks kõige rohkem, kellest räägitakse kõige paremini ja kellesarnaseks tahetakse saada.

Majanduskriisid on viinud ajalukku hulga ettevõtteid, paljud on vahetanud omanikku. Tõenäoliselt pole enam ühegi ettevõtte esmane eesmärk maksta linnas kõrgeimat palka – kui, siis oma sektoris ja otsestest konkurentidest kõrgemat. Ka võistlus selle nimel, kes linnarahvale kõige rohkem pakub, on ammu lõppenud. Aga Viljandi Metalli sünnipäevakontserdil oli seda paarikümne aasta tagust hõngu tunda. See magus tunne aastate tagant tuli mõnusa nostalgiaga meelde.