Sajandivahetuse paiku olid Viljandi ettevõtete omanikeks harilikult kohalikud mehed. Enamasti ühes vanuses ning omavahel tuttavad juba lapsepõlvest. Seega polnud imestada, et noores kapitalismis hakkasid toona veel nooremas keskeas mehed omavahel konkureerima ka sellistes majandusvaldkondades, kus nüüd ehk võistlust ei peeta: kellel on ettevõtes suurem keskmine palk, kel rohkem töötajaid, kes annab rohkem raha mõnele kohalikule spordiklubile või millise ettevõtte autopargis on suuremad ja uhkemad sõidukid.
Tellijale
Marko Suurmägi: Viljandi Metall 30. Uhke sünnipäev nostalgilise noodiga
Selline konkurents viis aga elu edasi, nagu konkurents seda üldjuhul ikka teeb. Sellel konkurentsil püsisid Viljandi spordivõistkonnad, vajalikku toetust said kultuuriettevõtmised, näiteks folgipidu, sündis Eestis ainulaadne, aga nüüdseks kustunud tava, et kohalikud ettevõtted sisuliselt kinkisid viljandlastele aastavahetuse ilutulestiku. Kokkuvõttes võistlesid ettevõtted kõige muu ja majanduslikult olulise kõrval ka selle nimel, kel on Viljandis parim maine. Kes teeb kodulinna jaoks kõige rohkem, kellest räägitakse kõige paremini ja kellesarnaseks tahetakse saada.