Suur galerii ⟩ Valmas käis hindamiskomisjon. "Kui paat katki läheb, võtate aerud?" – "Ei, helistame sõbrale"

Reedel käis hindamiskomisjon Viljandimaa aasta külaks valitud Valmas ja Eesti aasta küla hõigatakse välja augustis. Foto: Marko Saarm

ATV-d, kalepurjekas, mõrrad, gyotaku, angerjasupp ... Reede oli Viljandimaa aasta külaks valitud Valmal tähtis päev. Aasta küla konkursi hindamiskomisjonile tuli korraldada kahetunnine küla tutvustav ringkäik, millega too oma poolele meelitada ja üleriigiline tiitel endale saada.

Kell oli 11.30. Rahvas oli kogunenud külamaja ette, et peagi saabuvad külalised vastu võtta. Parklasse oli üles rivistatud 14 ATV-d. "Need on kõik külaelanike omad," lausus külavanem Medi Meikar ning lisas: "Siin läheb neid vaja."

Küsimusele, kas külaliste tulekuks ka kuidagi eraldi valmistuti, vastas Meikar, et korrastati ehk tavapärasest veidi enam õuesid, kuid üldplaanis soovitakse selle kaluriküla elu näidata täpselt niisugusena, nagu see ikka on.

Ja Valma külas elu on. Eriti suvel, sest just Võrtsjärv on see, mis aitab leiva lauale tuua. "Meie külas käivad töö ja elu suvel, talvel puhkame," märkis Meikar ning ütles, et peale kalurite on külas palju jahimehi ja turismi.

Medi Meikar rõhutas, et ehkki Eesti aasta küla tiitlile kandideerib Valma küla, peavad nad ennast ikkagi rohkem piirkonnaks, sest ka ümberkaudsete asulatega tehakse tihedat koostööd.

Vahepeal liitus seltskonnaga njuufa Puru – vetelpäästekoer, kes kõigis elevust tekitas ja kohe ootajate seltskonnas "peaesinejaks" sai.

Tutvumiseks kaks tundi 

Komisjon alustas tööd kell 12 ja aega oli küla tutvustamiseks täpselt kaks tundi, ei minutitki rohkem. Nagu ütles komisjoni esimees Lauri Hussar, on tema küll esimees, kuid ülejäänud liikmetega sai kokku lepitud, et komisjon on demokraatlik ning sõna- ja hääleõigus on kõigil võrdne.

Enne Valmat oli komisjon käinud kaheksas külas ning Hussari sõnul läheb hindamistöö iga korraga järjest raskemaks. "Kõigil on juba higimull otsa ees, sest otsustamine saab olema keeruline. Ootame põnevusega teie küla tegemiste kohta informatsiooni, et saada ülevaade, millega ja kuidas teie küla toimetab."

Lisaks riigikogu esimehele Lauri Hussarile kuuluvad hindamiskomisjoni Eesti maaturismi ühingu nõukogu liige Aare Rebban, maaeluministeeriumi nõunik Taavi Kurvits, Maaeluvõrgustiku juhataja Reve Lambur, Eesti linnade ja valdade liidu nõunik Mailiis Kaljula, Viskla külavanem Erkki Karjamaa, ühingu Eesti Leader Liit tegevjuht Triin Kallas ning mittetulundusühingu Eesti Külaliikumine Kodukant esindaja Tiina Heidemann. Kohal olid ka Kodukandi juhatuse liikmed Külli Pant ja Tanel Talve, kuid nemad ei olnud hindaja rollis. "Mulle meeldib väga teiesuguste ägedate kogukondade juures käia ja kuulata, mida teised teevad," põhjendas Talve oma kohalolekut.

Medi Meikar ütles, et Valma kogukond on ühtne ja kokkuhoidev. "Nii et teeme selle otsustamise teile väga lihtsaks ja teil tuleb parim päev," lisas ta muiates ning tutvustas päevakava. "Viime teid ATV-dega meie põhikoha, järve äärde. Käime kalepurjekaga järvel ja näitame, kuidas meie külaelu käib. Siis tuleme tagasi ja jätkame külamajas sees – ühe teise huvitava tegevusega. Vihjeks on ikka "kala-kala-kala". Kuna oleme kaluriküla, on kalaga seotud asju siin väga palju."

Külaelanikud sõidutasid komisjoni ja Viljandi valla esindajad ATV-dega sadamasse, kust sõideti kalepurjekaga Laura järvele, et vaadata ühiselt, kuidas kohalikud kalurid mõrra välja tõmbavad. Nagu ütles Meikar, on nendele mõrd igapäevane tööriist. "Aga tuleb välja, et teiste jaoks on see alati uus ja huvitav."

2013. aastal ehitatud Laura kohta rääkis kapten Ants Leiaru, et kalepurjekas on vana purjekatüüp – esimesed ehitati 1924. ja 1925. aastal –, pärit on see Haapsalu lahelt, ning niimoodi nimetatakse seda seetõttu, et paadi järel veetakse purje jõul kalet, suure silmaga võrku. "Põhikalad, mida saadi, olid latikas, haug ja koha. Aga 80-ndate alguses keelati kalepüük ära ja koos sellega kadusid ka purjekad, viimane põletati Valmas 1985. aastal. Aga minu isa oli vana paadimeister ja 2005. aastal ehitasime esimese uue purjeka. 2009. aastal ehitasime järgmise – see on praegu leidnud teistmoodi kasutust." 

Nii et Laura on kolmas omasugune. Kapten nentis, et järvevesi rikub paati nii palju, et puit läheb mädanema, ja seepärast vajab paat alatasa värskendust.

Mõrrast alamõõdulised kalad tagasi vette visatud ja mõned angerjad endaga ühes võetud, pöörduti tagasi sadamasse, kust võeti suund Valma rahvamajja.

Gyotaku õpituba 

Rahvamajas ootas komisjoni omanäoline kalaprintimise ehk gyotaku õpituba. Nagu ütles juhendaja, küla aktiivi kuuluv Kätrin Kell, pole vähemasti tema seesuguseid õpitubasid just palju näinud.

Põll ette, kindad kätte ja kala värvima! Kätrin Kell selgitas, et kalaprindiks kasutatakse päris kala, Jaapani paberit või kangast ning looduslikku tinti, nii et pärast võib kala ära pesta ja süüa. 

Pärimise peale, mida külarahvas talvel teeb, ütlesid kohalolijad justkui ühest suust, et elavad külamajas seltsielu. "Valma on hästi kasvav küla, meil on palju lapsi ja peaaegu 40 inimest on siia juurde tulnud. Ühtegi vaba maja meil vist praegu ei olegi," märkis Kätrin Kell.

Valma küla rajaneb kaluritel ja nende peredel: mehed püüavad, naised suitsutavad. Koostöö naaberküladega on elav ning tööd võetakse ette ühiselt. "Kui internetikaabel läheb ikka tee pealt mööda ja hakkame sellele külale toetust küsima, siis võtame naabrid ka kampa," rääkis Kell. "Koostöö meil toimib. Kui on vaja midagi ära teha, siis tehakse. Kui on vaja ürituse jaoks telke laenata, siis helistad külaelanikele."

Lauri Hussar uuris, kuidas on külaelanikud valmistunud eriolukordadeks: mis saab, kui elekter läheb ära, on vaja lund lükata või juhtub veega midagi?

Kell rääkis, et külarahval on teada veevõtukohad, mille asukohta tuleb teinekord ka päästeametile meelde tuletada. "Kunagi käis küll läbi mõte küsida eriolukordadeks valmisolekuks toetust, aga siis hakkasime arutama, mille jaoks meil toetust vaja on. Meil on valdaval enamikul olemas ATV ja peaaegu igas majapidamises on ka generaator olemas. Me teame, kellel on kaev ja kust kohast vett võtta, ning kellel on keldris moosi, kes on jahimees või kellel on kala. Jagame tööd omavahel ära ja kui üldiselt midagi juhtub, siis kõned peale."

Valma rahvas leiab, et päästmine on ikka uppuja enese asi ning küla võiks vajadusel ilma suurema abita paar nädalat ikka hakkama saada. "Kui paar nädalat vool ära on, siis ei juhtu meil midagi. Vanasti oli meil iga tuulega vool ära ja oleme sellega harjunud," ütles Kell.

Kalmetu kooli direktoril Ain Keerupil tekkis paadiga järvel olles küsimus, mis saab siis, kui paat katki läheb. Kas võetakse aerud? Vastuseks oli: "Ei. Helistatakse sõbrale."

"Helistad ja kutsud järele. Meil on siin nii, et mõni ikka näeb, kui keegi läheb järvele. Ja kui mingi aeg vaatad, et ta ei ole tagasi tulnud, siis hakkad juba uurima, kus ta on," rääkis Kell. "Käib selline naabrivalve. Võib-olla isegi liiga palju valvatakse."

Kalaprint taskus, lõpetati kahetunnine ringkäik lõunasöögiga. Komisjonile pakuti angerjasuppi ja kringlit.

Viljandimaa aasta küla selgus aprilli lõpus. Üle-eestilise konkursi "Aasta küla 2023" võitja kuulutatakse välja 19. augustil Jõgevamaal Sadalas.