Orhideenäitus tutvustas haruldasi kaunitare

Orhideenäitus on huviliste hulgas populaarne ja tagab aasta suurima külastatavuse. Foto: Elmo Riig / Sakala

Märtsi esimesel poolel oli Tartu ülikooli botaanikaaias orhideenäitus «Käpaliste kütkes», kus esitleti 150 liiki üliharuldasi looduslikke orhideesid maailma eri paigust.

Enne kui näitust uudistama asume, soovitab botaanikaaia aednik Annela Nõmmik tõsta pilgu ka kõrgemale, sest suurem jagu eksponaate on epifüüdid, kes kinnituvad puude ja seinte külge.

Õhuakrobaadid ja kaljuronijad

Epifüütide hulka kuuluvad vandad, mille juured ammutavad toitaineid niiskest õhust. «Nad kasvavad looduses koguni meetripikkuseks. Näha selliseid metsas rippumas võib olla vägev elamus,» usub aednik.

Osutades Austraaliast pärit dendroobium kingile, selgitab Annela Nõmmik, et kodumaal kasvab see litofüüdina sammaldunud kaljudel ja kivipragudes ning talub erinevalt enamikust teistest õhuorhideedest ka pikemat põuaperioodi.

Aednik tõdeb, et tavaliselt vajavad orhideedest akrobaadid pidevat õhuniiskust ning kasvavad enamjaolt troopiliste vihmametsade puulatvades. Kõrgel saavad nad rohkem valgust — maapinnale jõuab seda tihedas taimestikus napilt. Üleval sirgumise teine pluss on see, et pärast vihmahooge tahenevad need orhideed kiiresti ega jää liigniiskusesse.

Teistmoodi põnevust pakuvad aedniku sõnutsi juveelorhideed: kui teiste puhul imetletakse tavaliselt õisi, siis nendel püüavad pilku ennekõike lehed, mis sädelevad, nagu koosneksid imetillukestest briljantidest.

Tuntuimad juveelorhideed on Macodes ja Anecthochilus, kelle lehepinnale joonistub leheroodudest imekaunis muster. Kõige tagasihoidlikuma lehega ning ühtlasi vähenõudlikem juveelorhidee on ludiisia (Ludisia). Sobivas valguses ning õige nurga alt paistavad ometi temagi lehed säravate kalliskividena. Valged erkkollase sambaga õied on samuti dekoratiivsed ja püsivad kaunid mitu nädalat.

Juveelorhideede hulka kuulub ka Malai briljantkäpp (Macodes petola), kelle lehepind annab Annela Nõmmiku kirjeldust mööda alust arvata, nagu oleksid seda purenud üraskid. Looduslikult kasvab ta maapinnal Malaisia, Uus-Guinea ja Sumatra niisketes metsades.

Uhke lumekuninganna

Sobralia macrantha on aedniku sõnutsi botaanikaaia orhideedest ainulaadsemaid. «Ta meenutab välimuselt bambust, ent on kauni suure õiega,» räägib Annela Nõmmik. Selle harulduse tõi noor aednik Sten Mandre siia Soomes peetud orhideekonverentsilt. Just Mander on suutnud aastaga muretseda Tartu botaanikaaeda palju uusi orhideesid ning nüüd on neid üle 200 taksoni ja 150 liigi.

Kollektsiooni uhkemate õitsejate seas nimetab Nõmmik ennekõike harkjat torukäppa, kes pärineb maailma katuselt Himaalajast. See kõrgmäestiku orhidee kasvab oma kodumaal suurte ilusate puhmastena igilume piiril kõrgetel kaljudel niisketes mägimetsades. Ta armastab talvel jahedat ning õitseb kevadel võrratult.

«Eesti nimekomisjon ristis ta harkjaks torukäpaks,» ütleb Annela Nõmmik. Aedniku teada kutsutakse teda kodumaal lumekuningannaks ja see iseloomustab taime tema meelest hoopis tabavamalt.

«Kas tead, et vanill on samuti orhidee?» pärib Annela Nõmmik. Möönan, et ei tea. Metallposti külge kinnitatud vanilllitaim liigub aedniku sõnutsi edasi õhujuurtega ning tema pikad aromaatsed kaunad on märksa paremad kui see vanill, mis saadakse tööstuslikult.

Põnev maailm

Annela Nõmmik nimetab orhideemaailma põnevaks ja mitmekesiseks. Kogu maailmas kasvab rohkem kui 22 000 liiki orhideesid, neist enamik, umbes 90 protsenti on levinud subtroopilistes ja troopilistes vihmametsades.

Orhideedest ligi 75 protsenti on epifüüdid, ligikaudu 25 protsenti aga kasvavad maapinnal — viimati mainitute hulka kuuluvad ka meie looduse orhideed — ning kõigest alla ühe protsendi moodustavad mäestikes sammaldunud kivide pragudes elavad litofüüdid.

Looduses kasvavad troopilised orhideed sageli puutüvedel, okstel, kaljupragudes, eenditel ja kividel, aga ka hämarates niisketes metsades maapinnal. Harvem kohtab neid mägedes, soodes või niitudel ereda päikese käes.

Eestis leidub 36 liiki orhideelisi ehk käpalisi, mitme liigi võrra enam kui naabermaades Soomes ja Lätis. 1983. aastast kuuluvad kõik meie orhideed looduskaitse alla.

Vargast kollektsionäär

Annela Nõmmiku jutu järgi on botaanikaaed hädas väärtuslike orhideede varastajaga. «Pikanäpumehel peaks olema juba päris korralik kollektsioon,» kõneleb aednik. Näpatute asemele on tema sõnul soetatud uued, aga on peetud ka plaani jätta sinna tühjad kohad sildiga «Siin asus varastatud orhidee».

Botaanikaaias kohtume loodushariduse edendaja Tarmo Niitlaga, kes kõneleb, kui nutikalt on ehitatud orhideeõied. Osal liikidel jooksevad nende keskele jooned, teistel on seal suur kollane laik. Need meelitavad putukaid ligi.

«Paraku on seal väga libe ja maanduv putukas libiseb õiekotti. Pääsemiseks peab ta läbima karvaraja, mis kulgeb tolmukate ja emakate vahelt. Läbi õite ukerdades tolmeldab ta viimaks mõne ikka ära. Niisugust nippi kasutab ka Eesti suurim kuldking,» räägib Niitla.

Annela Nõmmiku sõnul ei õitse näituse ajal kaugeltki kõik nende orhideed. «Looduses on oma rütmid: muist on selleks ajaks õitsemise lõpetanud, teiste õitseaeg jääb märtsi teise poolde ja aprilli. Seega tasub külastada meid ka hiljem, et imetleda orhideede ilu,» ärgitab ta.